Leidsin üles aja loo – selle maja esimeste inimeste poolt suletud
aja. Väljaehitamata katusekambrit puhastama asudes avastasin ennast
arheoloogilistelt kaevamistelt – jalgealune peitis endas enamat,
kui arvasin seal olevat. Lihtsa saepuru ja heina asemel oli selle
sees kõike võimalikku – tellised, laastud, tünnikaas, lauajupid,
kartulikotid, paberist karbid ja kotid, riided, vaibad, vakstu, vana
tapeet, nöörid, pudelid, katkised taldrikud, rohukarbid ja peale
selle ajalehed, ajakirjad, koomiksid, kirjad, kaardid, raamatud,
reklaamid, arved ja veel igasugu pudi-padi, mis inimestel sahtlitesse
ja karpidesse oli kogunenud.
See oli alles algus
Torisesin endamisi, et mis mõttes ja miks, kuid siis naersin, sest
mõistsin – ka minule meeldib kasutada seda, mis olemas on, et
sellest luua seda, mida vaja läheb – sarnane leidis sarnase.
8 tolmust tundi ja 40 suurt prügikotti hiljem
Leidsin aegade tolmu seest ühe pere – ema, isa ja tütre poolt
nende aja sees käidud jäljed – aastad 1900 – 1950. Selle aja
sees nende endi poolt valitud lehed, ajakirjad ning raamatud,
omavahel jagatud ja muudelt saadud kaardid, millel head soovid
kirjas, joonistused ja koolitööd.
Nemad kasutasid oma aega enda kodu ehitamiseks teadmata, et ühel
päeval kaevan mina selle üles ja ühendan ajad – saan osa
sellest, mis oli juba ära olnud ja mööda läinud siis, kui mind
siin veel ei olnud.
Marianne
21.05.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar