Kõik, mis teed, selle teed ise endale II - Millal algab või algas ühe Inimese või Hinge aeg iseendana iseendale

Kõndides loomise teel tunned eneses, et Sina oled erinev ja eriline – Sina paistad välja ja ei sulandu massi – oled täht, kes särab erksalt ja eredalt. Kuid Sina usud, et Sina ise ei saa anda endale samaväärset tasu, kui Maailmast on võimalik saada. Seega, Sina lähed ja proovid, kas saad enese vastu enese jaoks. Sinus kasvab vajadus, et Sinu poolt tehtul oleks Sinu nimi ja nägu, et Maailm teaks ja tunneks ära ega läheks mööda.

Kohates Maailmas vaikust oled segaduses, sest Sa ei tea, mida Sina veel saad teha, kui Sinu poolt tehtu oli Sinu parim. Tunned vajadust suuta murda vaikus ja panna Maailm endale reageerima – „Mina tulin, Mina olen – vaadake Mind! Palun pange tähele, ärge eirake!” – selle vajadusega saab andmisest tähtsamaks saamine – Sinu vajaduse täitmine. Sina ei taha, et Sinu poolt loodu oleks lihtsalt Maailma sees olemas, vaid sellel peab olema Sinu nimi ning nägu, sest siis Sa ei kohta järgmine kord enam vaikust - Sind nähakse ja vaadatakse – Sind vajatakse juba ette ja oodatakse.

Sina andsid Maailmale ja Sina pead sealt vastu saama. Sina ei hinda ega näe seda, mis Sinul ja Sinus olemas on kingitusena, sest Sina näed seda, kuidas Sina ei saa nähtavalt seda, mida Sina usud täna end vajavat – kohest õiget tähelepanu - Sina saad, sest Sina annad. Sina usud, et kui Sind vajatakse, siis saad vastu selle, mida vajad – teadmise, et Sina oled oluline ja seega saad vajadusel vajamineva tähelepanu.

Sina oled tundnud eneses puudust selle järele, et inimesed on rõõmsad lihtsalt selle üle, et Sina oled selle Maailma sees olemas. Sina soovid kogeda, et Sina oled teised iseenda kohal olemisega õnnelikuks teinud, ja sel juhul saad Sina kogeda tunnet, et teised nähes Sind, võtavad Su vastu – te jagate oma olemas olemist. Sina näed, et tunded, mida Sina teistes äratad, on head ja ilusad. Sina tunned ennast nähtavana – Sina oled olemas sellisena nagu Sina oled soovinud olla ja Sina saad, läbi teiste, kogeda ise ennast sellisena. Soovid teadmist, et kui see saab nähtavaks, mida Sina teed ja seda on Maailmale vaja, siis on Maailm õnnelik, et Sina oled Maailma sees olemas sel hetkel, kui Sina selles oled – Sina oled oluline osa tervikust. Eneseloominguna Maailmale avanedes tunned, et Sina ei jäänud nähtamatuks ega olnud tähtsusetu, Sina ei kadunud teiste hulka ära ja Sinust ei vaadatud mööda.

Sinul enesel ei ole nagu iseenda jaoks väärtust olnudki, sest kui alles suutes anda teistele vajaminev ja selle eest vastu saades, tunned, et Sina oled iseendana olemas. Kogedes vajalikuna olemas olemist teiste kaudu, ei jää see tunne kestma, sest järgmises hetkes tunned taas, et oled nähtamatu kübe, kes on jäänud tähelepandamatuks, kui Sinul ei ole teistele vajaminevat endast anda.

Sinus on vajadus olla väärtuslik, et saada tähelepanu kaudu häid tundeid kogeda ja samas on Sinus ka tahe olla nähtamatu, et omada väljapääsu, kui tunded ei ole head. Soov olla vaba, et kohustuste sundus ei liidaks külge nii, et enam lahti ei pääse. Kohas, kus pead tegema, tead, et Sa ei saa endale vajaminevat ja seega jääd juba ette ilma – Sinu kasvamise raskus pole Sinule selles kohas oluline ega vajalik. Kohas, kus Sina teed ja annad endast, kuid ootad tasu, sest usud endas, et Sina pead selle sealt saama – seal jääd ilma, sest tunne ei jää kestma ja tasu pole kunagi piisav. Mõlemal juhul oled ohver, sest suutmata ise ennast väärtusena vastuvõtta, ei saa Sina enda vastu väljast seda, mida vajad – õiglast tasu – tunda ennast täidetuna.

Sina ei leppinud oma tulemisega – Sina ei ole aru saanud, miks ja kelle jaoks Sina sündisid. Sinus on tunne, et see juhtus teiste jaoks ja pärast. Sina usud, et selles elus kuluv aeg vähendab Sinu enese aega pärast. Õppetundidena läbitava raske tunde lahenemisest sündiv kergus ei jää püsima, sest uus laine tuleb ja viib kaasa, vajud sügavale ning võitled enese eest – pead lahingut oma Mina nimel. Väsides tahad lõpetada ja ära minna. Otsusega, leida lahendus iseenda jaoks, otsid teed ja astud välja ning vaatad lugu kõrvalt – mõistes lubad olnul minna. Kui lugu ei ole enam Sinus ega seega Sinu, siis oled Maailmale andnud ja ootad tasu.

See väike nõks – vaatenurga vahetus ongi võti – Sina uskusid, et Sinu lugu algas teiste pärast, kui nood tulid ja puudutasid Sind ning just sellepärast Sina usud, et kõnnid ise, läbi iseenda, teiste jaoks ja pärast. Vaatenurga vahetus – Sinu lood said ja saavad alguse, sest Sina ise olid, oled ning saad olemas olema.

Küsimus on selles, kuhu paned Sina selle tähise, millest ja millal algab või algas Sinu, kui Inimese või Hinge aeg – kas siis, kui Sina inimesena erinevate numbrite vahele sündisid või kas alles seejärel, kui Sina Inimesena saad oma õppetunnid ehk lood läbikõnnitud või oled Hing, kes kõnnib läbi erinevate aegade ja erinevate Inimesenäoliste lugude. Elades Inimesena, elad Sina Hingena ja Sinu ajal polegi algust ega lõppu, sest igavikuline aeg on kõikjal ja kõiges. Uskudes, et tehes seda, mis on teiste pärast ja jaoks, pole see Sinu aeg ning see pikendab maad, mis Sinul tuleb läbikõndida enne kui jõuad enda omasse kohale ja sellest tulebki - „Mina pean tegema!” - ja selle eest ootad teistelt tasu, kuid nemad ei saa Sulle Sinu aega vastu anda.

Sina tahad teha neid asju, mida Sina saad ise valides teha, sest oled olemas, kuid Sina ei taha teha neid, mida „pead” tegema, sest Sina oled olemas – teha neid, millest läbi kõndides ja kogedes Sina kasvad edasi. Sina tahad teha, kui Sinu poolt tehtav on koheselt vajalik, sest siis saad Sina kohe vastu. Keeruline on endas võtta vastu teadmine, et Sina teed seda, mis on Sinu parim võimalik, sel hetkel, kui Sina oled olemas – see on Sinu tee, mida kõnnid ja lood enese jaoks, sest Sina oled olemas. Sina tulid ja oled olemas ise enda jaoks. Selle, mida Sina iseendana iseendast lood ja teed, selle jaoks on täpselt õige Aeg sel hetkel, kui Sina oled olemas.

Marianne

01.05.2020.a