Mind oli petetud – minu enese kujutluse poolt alt veetud. Kohalikus
lehes ilmus jutt kahest inimesest, pilt juures ja puha. Vaatasin
pilti, millel mees ja naine peal ning ei saanud aru, miks nad ei ole
„päris elus” päriselt sellised, kui mina neist endasse
kujutised olin loonud.
Seni olin vaadanud neid kahte läbi FB akende – näinud vaid
jagatud salvestatud hetki. FB näod on inimesed nö inimesenäolisena,
elusuurusest väljalõigatuna, ära portreteeritud ja sobivalt
raamitud. Läbi minu vaadatuna ei olnud nad üldse need, kes ajalehe
peal isikustatult kirjas olid – mina olin nende FB piltidele ise
teistsugused kehad ja lood juurde kujundanud.
Vahe oli vahel, oli suur vahe minu ja nende pildi vahel. Tundsin endas
protesti, sest olin „harjunud” hoopis teistsuguste, minu poolt
kokkukujundatud inimestega, kuid neid ei olnud päriselt olemas, sest
lehes oli tõestus – seal olid õiged nemad.
FB on kui muinasjutu maailm – see on suur ja värviline elu, kus
saab jätta endast erineva mulje ja luua endale valitud näod ning
taustad ja siis ongi nii, et päris elus kohtudes ollakse jahmunud,
sest näilisusest ei jää jälgegi, kui ettekujutused päriselus
laiali lagunevad - inimesed seisavad seal oma päris näo, keha ja
olemisega – ilma filtrite ja hoolega kujundatud varjudeta.
Marianne
17.05.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar