Enesekontrolli lugudest kokku kirjutatud lugu, millest sai 53 -s Alkeemias avaldatud lugu
Blokk
inimeses tähendab sõna STOP inimese sees - need on iseenda
kontrollitud käitumisest tulenevad keelud ning käsud – peab
tegema/ ei tohi teha – see on automaatne reaktsioon. Aeg on läinud
ja seega inimene enam ei mäleta ega teadvusta, mis on olnud tema
algne eesmärk – otsus - miks, millal ja mille jaoks see tehti. Iga
sellise otsuse taga on eesmärk, mis lähtus tunde tundmise
vajadusest – vältida soovimatu kogemist, et omada endas soovitut.
Aja möödudes on blokid muutunud püsivateks, need käivituvad
automaatselt ja liiguvad edasi nendesse valdkondadesse, mis ei ole
eesmärgiga seotud – need on saanud terviku normkäitumiseks ja
sellest tuleneb korduvate mustrite jada inimese elus. Muster on viis,
kuidas õpitult nö ära lahendada oma teemasid muutusi loomata, sest
püsivat muutust ei ole sündinud seni, kuni muster kordub.
Inimene
võtab sageli oma elus vastu otsuseid, et olla teistsugune, saada
midagi juurde või enesest midagi eemale hoida. Oma eesmärgi
saavutamiseks on tal vaja midagi teisiti teha ning selle jaoks, et ta
seda teeks ja suudaks teha, hakkab inimene ise ennast kontrollima –
keelama ja lubama, mida tohib ja mida mitte, kas peab peatuma või
peab tegema – nii saab temast endast iseenda jälgija – iseenda
õige ja vale tegevuse, olemise ning oma vabaduse üle otsustaja.
Iseennast kontrollides peab
inimene mitte tahtma seda, mida ta muidu endale teeks, oleks või
valiks – inimene tahab, kuid ei tohi, sest tema ise on nii
otsustanud. Kontrolli ongi vaja selle jaoks, et keelata ise endale
oma tahtmised, sest lubades endal tahta, otsiks inimene lahendusi,
kuidas saada ja anda iseendale see, mis ei ole temale endale, tema
enese otsuste järgi, hea. Inimese enese mõtlematud valikud ja
otsused võivad kaasa tuua olukorra, kus ta tunneb tundeid, mida tema
ei taha tunda – need on hetked, kus ta tunneb ennast iseenda pärast
halvasti. Mida kõike inimene enesest ei mõtle ja enese sees ei
tunne, kui ta mõistab, et tema ise ei suutnud iseennast piisavalt
õigesti ja tugevalt kontrollida ning sellest tulenevalt ei kuulanud
iseennast ja muster kordus.
Inimesel
on vaja iseennast kontrollida, sest ta teab, et muidu tema ise teeks
või valiks teisiti, sest vabana olles valiks ta selles hetkes, kus
ta on ja annaks seal enesele soovitu – ei piiraks ennast ega
vaataks või mõtleks oma homsele päevale, sest ta on ja kui temal
parajasti on või ei ole vaja, siis nii ongi. Kuid inimene teab, et
kui tema täna ise ei tee või ei ole, siis temal soovitut või tema
ise soovituna homses ei ole. Seega on ta otsustanud, et temal ei tohi
igas oma hetkes olla vabadust vabalt valida ja nii kaalub ta oma
samme selle järgi, kui õige või vale see tema eesmärgini
jõudmiseks on.
Iseenda kontrollijana ei tunne
inimene vabadust ise endana olles, sest tema kujundab ja kasvatab ise
ennast ning teeb seda piitsa ja präänikuga. Tundes hirmu selle ees,
et ta ei õnnestu, keelab inimene enesele enamat kui tarvis ning
ennast õnnestununa või lohutust vajavana nähes premeerib lisaga,
et siis nõks hiljem, süümekaid tundes, antu tagasi võtta ja
järgmine kord veel vähem anda – inimene ise hoiab, ennast oma
hirmudega mõõtes, enese sees, õige ja vale ning lubatu ja keelatu
vahel valides, tasakaalu.
Inimene võtab oma
kontrollijaametit tõsiselt ja seega pole talle alles jäänud
vabadus väga vabaduse moodi ning seetõttu püüab inimene ise
ennast hämada ja iseennast piiravatest raamidest välja astuda.
Inimese sees käib vägikaikavedu – kontrollija versus mässaja.
Inimene veenab iseennast ja põhjendab iseenesele, miks keelata või
miks lubada ning selle tulemusena inimene ei teagi, milline tema ise
on ja mida tema ise tahab kohas ja hetkes, kus tema saab, lihtsalt
ise olles, ise enese jaoks vabalt valida.
Kontrollimisega hoitakse
ennast millegi järgi näljas – inimene ise ei luba endale seda,
mida ta muidu tahaks kogeda ja just sellepärast, väsinuna või
tunnetes olles, lööb ta käega ja annab enesele järgi – no võta
ja saa siis. Vabaks pääsenuna kustutab ta esimese asjana oma nälja
ning janu ja seejärel tunneb süümekaid, et on olnud nõrk ja samas
tunneb ta hirmu, sest kordusena, oma mustrit uuesti valinuna, ta ei
õnnestunud - ta ei näe teist, muutnud teed enese ees. Tegelikult
inimene ei kõnnigi teisi radu, et otsida muutusi, sest tal on juba
rada jalge all ja siht silme ees, mida ta kõnnib ise ennast keelates
ja ise endale lubades. See tee on kui pidev väitlus, kus kaalutakse
õiget ja valet ning tuuakse välja üha uued argumendid, miks öelda
enesele õpitud STOP või miks lubada.
Inimeses on, hoolimata
kõigest, vajadus tahta ja teha endale seda, mis ei ole tema jaoks
alati hea – olla ja teha seda, mis toob enesega tagajärjed kaasa,
sest üha uuesti on tema elus kohad, kus tema tunneb tundeid, mille
sees ja ees ei ole üldse hea olla. Inimene on taas samasuguses
hetkes, mis kord oli juba ära – see oli koht tema elus, kus ta
lubas ise endale, et see ei kordu enam – tema ei pea enam kogema
neid tundeid, mille sees iseendana olles, tema iseendaga toime ei
tulnud. Just selliste kordumiste vältimiseks, inimene kontrollibki
ise ennast, et suuta läbi viia muutusi – katkestada korduv muster.
Kohad, kus inimene varem valis
tunnetega on need hetked, kus kordusi kogedes, tuleb tal nüüd ise
ennast kontrollida – seal peab tema ise suutma valida, kas ta tahab
tunda st tohib või ei taha tunda st ei tohi. Seal püüab inimene
enne kontrollida iseennast ja alles siis lubada või keelata iseendal
oma tahtmise järgi teha, sest ta on kogenud, et tema vabad valikud
ei ole tema jaoks alati õiged. Inimene kontrollib ise ennast, sest
tahab tunda iseenda sees teist tunnet – seda tunnet, mida tema sel
hetkel endasse vajab ning selleks, et see õnnestuks, peab inimene
suutma allutada ennast iseenda kontrollile.
Ennast
kontrollides kulgeb inimene justkui tähistatud rajal – käib seal,
kus ta ei tee seda, mida ei tohi teha ning seal, kus ta teeb seda,
mida peab tegema. Inimene otsib seda moodust, kuidas olla õige ning
toimiv nii, et ta jõuaks lahenduseni. Kui inimene õnnestub, siis
kulgeb ta kõigest ohtlikust mööda, kuid kui üks või enam,
kontrolli all olevaist nö keelatud tundeist vahutab üle piiride ja
lööb kaane pealt, siis purskub ta tundeenergias olles välja kõik
selle, mis on tema sisse kogunenud. Inimene teeb lõpuks ometi seda,
mida tahab, sest tema tahab seda teha ja teeb seda seni kaua, kuni on
ennast välja vahutanud ja/ või ise ennast kontrollile allutanud.
Tunnetesõjast
tulenev tundeväsimus on tundekülmus enese sees – sellega ühes
olemine ja sellest välja tulemine võtab elavat energiat ning
sellepärast väldib inimene neid inimesi ja situatsioone, kes või
mis võivad viia mustri kordumiseni. Kuid inimese enese tee on
huvitava huumoriga, sest selle, mida tema kogeda ei taha, saab ta
ikkagi kätte ja kui ta väga keeldub ning vastu protestib, siis veel
topelt kuhja ja lisanditega.
Kes
tegelikult keda kontrollib, et inimene enesele vajamineva õppetunni
ikka kindlalt kätte saaks – kas teeb seda tema ise või suur mäng
nimega Elu. Tundub usutavam, sest see võiks ju nii olla, et see on
Elu, kuid tegelikult on see inimene ise, sest tema enese poolt
valitud sammud on need, mis viivad temas endas oleva mustrite
kordumiseni. Inimene Ise on oma Elu Autor, sest temal endal on kõike
seda oma kasvamise teekonnal vaja. Inimese valitud valikud olenevad
sellest, millise eesmärgi täitumise nimel ta kõnnib – küsimus
on selles, mida inimene ise tahab endale saada, sest tegelikult ongi
vahe ainult selles, kas tema eesmärk on vajaminev tunne või lihtne
vabaduse ääretu avarus, kus kõik on võimalik – kas inimene
teeb, et saada st teeb tulemuse nimel või inimene teeb, sest ta
tahab teha ja kogeda igat olevat hetke oma elus.
Inimene
tunneb, et temal tuleb ise ennast kontrollida, kuid tegelikult tuleb
tal endal lahti lasta ise ennast pidurdavast nõudmisest – „Mina
ei saa, sest mina ei taha! Mina tahan olla kohe, ilma vahetuseta st
tahan saada ehk juba olla saanuna, mitte ise kasvatada ennast
soovituni edasi.” Seni, kuni inimeses on uskumus, et Maailm on tema
tunnete autor ja teised on siin tema jaoks ja pärast, on Maailma
käes inimese vabaduse võti. Seni, kuni inimene eksib oma tunnetesse
ära ning kordab kordusi st peab ära tegema selle, mida tema ei taha
teha – läbi oma õppetundide ise kasvada – on inimeselt tema
vabadus ära võetud. Inimene ise näitab enesele teed vabaduse poole
siis, kui kordab mustrit – kuid seni, kuni temale tundub, et see
tegevus võtab talt vabaduse, siis inimene alles õpib, kuidas tema
ise vastutab oma tehtud sammude ja nende tagajärgede eest.
Seni, kuni keegi teine on
inimese tunnete autor, ei saa inimene aru, miks tema ise käitub ja
teeb nii nagu ta seda valib teha. See keegi teine vajutab justkui
nuppu ja inimene reageerib. Seni, kuni inimene peab kedagi teist
süüdlaseks, ei saa ta aru, et muster on tema enese sees olev, tema
enese poolt iseenda kontrollimise tulemusel selgeks õpitud
käitumine, mida tema ise järgib – see on tema enese joonis ja
sammud sellel. Kuid ometi tundub inimesele, et keegi teine tõmbab
niite ja tema liigub nende tõmmete järgi – tema ei teeks ega
oleks, kui seda teist ei oleks. Kuid tegelikult liigutavad inimest
tema enese tunded – tema ise tunneb hirmu oma tunnet tunda ja seega
ta keelab selle endale, kuid kui tema ise tunneb soovi tunda, siis ta
tahab selle tunde endale saada – see on tema kontroll oma tegevuse
üle, et vältida valet tulemust – mitte tunda soovimatu tunde
kogemist endas ning sellega õnnestudes, jõuda soovitud tundeni ehk
oma vabaduseni – kohta, kus ta enam ei pea ennast kontrollima.
Inimene
on vaba, kui tunded ei seo teda ega nende jahtimine või vältimine
loo vajadust kontrollida. Vabana olles - „Mina olen, sest olen
olemas” – ennast kontrollides - „Mina olen olemas, sest tahan,
et saaksin olema st tundma”. See on vaatenurga küsimus, kas
vabadus algab vajaminevast tundest või on tegelikult kogu aeg, siin
ja praegu, igas olevas Elu hetkes, inimeses ja tema teel olemas.
Inimene on see, mis on ja
juhtub siin ning praegu – seal, selles saabuvas hetkes, ei ole teda
veel olnud, sest ta ei suuda oma tulevikku tegelikult ette ära
kontrollida. Inimene on siin ja praegu vaba, sest ta alles kõnnib,
oma teel, järgmise hetke poole ja sellel teel on kõik võimalik –
see siin on tema elu iseendana – vaba Hingena.
Marianne
19.05.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar