Ise endale valitud kohustus

Mulle meeldib koduõuel lehviv lipp. Just see lipp, mis seal kõrgel taeva all vastu viipab ja tuule suunda näitab. Minu jaoks on see üks kodu sümbolitest ja on oluline, et see oleks olemas. Eestis oli meil masti otsas viir, mida võib kasutada 24/7. Lippu ennast meil ei olnud, sest selleks puudus vajadus – viir oli ise lipu moodi ja nii ma harjusin kasutama selle kohta sõna lipp – oli mast ja selle otsas lehvis lipp.

Mast oli kõrgeim võimalikest, see paistis üle puude ning küngaste kätte ja oli nähtav üsna kaugele. Lipp oli kui elus, sest ta lehvitas lehvides vastu, tegi häält ja säras oma värvides. Maal elades oli vahel ülioluline teda tuule suunda ja näha tema tugevust – sellest sai igas päevas harjumuspäraselt vajalik info. Talvel jälgisin tuult teadlikult, sest tuisu korral oli kaks valikut, kas tee püsis puhas või tuiskas täis. Sellele vastavalt tuli auto, kas tee otsa viia või võis koju jätta. Mina ja lipp olime seotud.

Soomes meil ei olnud lipumasti ja ma lasin sellel olla, sest siin on nii palju muud, millega tegeleda ja mida vajada. Ühel päeval leidsin Marketplacest lipumasti müügikuulutuse ja sain aru, kui väga ma seda tegelikult õuele oodanud olin  – saatsin kohe kirja teele. Vastust ei tulnud ja nii saatsin ülejärgmisel päeval uue, kuid ikka oli vaikus, seega arvasin, et ju see polnud meile määratud. Ootamatult tuli kiri vastu ja sama päeva õhtuks oli mast koju toodud ning, siis sai üles lugeda kõik need asjad, mida vajasime, et lipp saaks kodu kohal lehvida.

Need olid tehnilised ja materiaalsed küsimused, hoopis tõsisem oli arutelu iseendaga – milline lipp masti otsa heisata st millise Maa lipp. Kuna meie maja seisab kõrgemal ja on nähtav üsna kaugele ning väga paljudele, siis sellest tuli arvamine, et eesti värvides lipp oleks kuidagi vale või lubamatu – kuidas iga päev soomlaste nina all Eesti lippu lehvitada. Mida nemad tunnevad, kui vaatavad alt üles?

Ostsime soome viiri ja soome lipu. Siinse viiri kinnitus on vähe teisem, kui eesti omal oli – see lehvib vabamalt tuules ega keerdu nii kergelt masti ümber. Viir ei häiri mind, see tundub lõbus ja õhuline. Tänaseks on ära olnud juba mitmeid ametlikke lipupäevi, mil oleme tõmmanud masti nö õige lipu. See on ilus, kuid tundub kuidagi vale – sellel on rist peal ja musta värvi ei ole.

Seda lippu lehvimas vaadates, tuli mul enesele tunnistada, et olin värvid teiste jaoks valinud – viir sobib, kuid lipp on harjumatu. Täna olen endiselt oma otsuse juurde – soome lipp on austus Maa ees, millel elame ja seega kasutan sini-valget viiri edasi, kuid enese südame paituse jaoks tuleb osta ka eesti lipp ja ehk ka viir. Soome lipupäevadel soome oma, eesti lipupäevadel eesti oma ja viiri saab/ võib kasutada tunde järgi. Kui eestis püsis lipp masti otsas seni, kuni vajas vahetust või parandust, siis siin tähendab enese valitud valik, et tuleb järgida reegleid – vahetada vastavalt päevale ja heisata ning langetada ühes päikese liikumisega – huvitav, mis sellest välja tuleb, millised korrektuurid aeg teeb ja kuidas ning kas me lõpuks mugandume või hoiame lippu kõrgel, et see lehviks ka teiste jaoks.

Marianne

16.05.2020.a