„Mina teiega ei mängi!”

Iga suure või väikese inimese samm Maailma poole, ulatades oma vaatamiseks, on kutse mängima – Tulge vaadake, mis minul on! Oleme ühes ja mängime sellega koos.” Inimene jagab oma lugu või ideed teistega, et luua sellest ühiselt enamat nii iseendale kui ka teistele – jagatu kasvab.

Üsna sageli juhtub nii, et inimese poolt kõnetatul pole aeg ega huvi ja nii jääb inimene üksi seisma vaikuse sisse – Maailm ei vastanud talle st ei tulnud ega võtnud osa. Inimene tunneb ennast puudutatuna, sest ta ei saanud vajaminevat – mängida teistega koos. Inimene tunneb ennast puudutatuna, sest otsides juhtunule põhjust usub ta selle olevat iseenda isikus või tema poolt pakutu väheses väärtuses.

Inimene usub, et kui tema oleks või temal olev oleks teistsugune olnud, siis oleks tulemus olnud hoopis teistsugune, kuid ta ei saa ära olnut muuta, et seda järele proovida. Inimene solvub ja on pahane ning ta läheb ja ütleb, sest ta tunneb endas, et ta peab seda tegema - „Mina ei taha teiega mängida, sest teie ei tahtnud minuga mängida!” See on inimese enesekaitse – Mina ei taha! Mina ütlen teist lahti!

Inimene ei saanud seda, mida soovis – mängida teistega ühes enese poolt väljapakutud moel. Ilma jäädes seisab ta paigal, et kohaneda. Soovides jätkuvalt teistega ühes olla, tuleb tal leida põhjus, uus idee või lugu, astumiseks. Inimesel tuleb teha uus samm – kui ta on tunnetest vaba valima, siis teeb ta selle inimeste poole – kui ta kuulab oma hirmusid ja solvumist eneses, mis keelavad Maailma minemast, siis teeb ta selle inimestest eemale. Inimene ise valib, kas hoida oma „Mina” või olla vaba astuma. Inimene astub, kui soovib ees ootavat kogeda – astumata jättes väldib ta juhtuda võivat, sest kardab kogemist.

Marianne

18.05.2020.a