Elus on hetki

Elus on hetki, kus usud ja näed rohkem, kui tegelikult olemas on. Sulged oma silmad ja kõrvad olemas oleva ees ning näed ja kuuled vaid seda, mida uskuda tahad. Jutud ja pildid tunduvad nii reaalselt ja usutavalt ilusad ning head ja Sa loodad, et sellel muinasjutul tuleb õnnelik lõpp. Ootad unistuse täitumist ja ilusat lõpetatust, kuid kas Sina ei mäleta, et lugude sees ei ole kõik tegelased valged ja head.

Selleks, et loo kangelane suudaks ja saaks ennast tõestada, ootavad teda teel takistused ja väljakutsed, et tema proovilepanek oleks igatepidi igakülgne. Ikka on kusagil keegi, hallikarva paharet, kes ehitab lõksud, meelitab ja seob võrku, et kangelane tunneks tundeid, kui millestki ilma jäädes on oht teerada kaotada.

Elus seisab selline tegelane reklaamis ja lubab. Lubab nii ausalt ja ilusalt, et tahad teda uskuda, sest Sinul on vaja seda, mida too lubab. Paharet loob illusiooni, millesse Sina usud ja just selle mustkunsti, kui etenduse eest maksad Sina oma koolitamise piletiraha.

Okey, lugu läheb edasi, sest Sinul on vaja tulemuseni jõuda ja seega Sina küsid endalt – Kuidas? ja astud edasi. Kuid, kui lähedki mööda oma teed minema, siis tahaksid ju, sest tunned end vajavat, õiglust ja õigust. Miks paharet peaks pääsema minema sellega, mis kuulus Sinule ja mille vastu jagati kuhjaga ilusat õhku, mis hajus, sest sisu ei olnud. Nii väga tahaksid määrata karistuse, et nahutades näidata oma jõudu. Mida Sina tegelikult teha saad – palju ei midagi, sest õhust loodut ei püüa ja illusioone reaalsusega vahele ei võta.

Sina lähed ja teed seda, mida Sinul on vaja teha, kuid üks okas jääb, sest Sina ei saa aru – kuidas Sina ei näinud särava sillerduse taha, andsid reaalselt ja nüüd oled ilma jäänud – välja sirutatud peopesadele jäi nähtav tühjus ... paharet sai võtta, sest Sina ise andsid.

Aitäh Sulle, loo eest!

Marianne

07.12.2019.a