reede, 27. detsember 2019

Keeruline lihtsus – enesesse suletud lein





Keeruliselt tundunud lood osutuvad mõistes sageli üsna lihtsateks teemadeks – kogu lugu olenes sellest, millise külje pealt vaadata. Aastaid ei mõistnud ma iseennast ja sellepärast küsisin õpetajaid kohates endale abi, kuid ükski vastus ega tehtud otsus ei olnud kergust loov lahendus seni, kuni kõndisin mõistmiseni enda sees.

Olen tundlik sügavatele tunnetele, mida näen, loen ja kuulen – selle elan endas läbi. Üks nimetas seda põlastavalt nõrganärvilisuseks, teised on öelnud üht koma teist või kõrvale vaadanud. Mind on see külg eneses vahel tõsiselt häirinud, sest pisarad tulevad ka siis, kui on põhjust särada ja rõõmu tunda.

Olen otsinud ise ja oletanud, et see on ehk selle või teise või kolmanda pärast. Täna mõistsin, et need korrad on olnud minu enese lein, minu elus olemata jäänud või olemas olnud lugudes peitunu pärast. Kogedes vahetult enese sees, sest tundes tundeid avaneb lugu, millest pole veel läbi kõndinud ega seega ennast mõistnud – vabanen leinates kaotusest, mida olen tundnud, kui ei ole või olen kogenud seda, mis haiget tegi.

Kui oli käes koht ja hetk, kus ma avanesin, siis mina sulgesin ise ennast, sest valu ei pidanud selles hetkes ju olemas olema. Kaks vastandlikku suunda – avanemine ja sulgemine ning kahestudes moondunud mina. Ma ei leinanud, sest ei mõistnud iseennast, kuid tundsin, et mul oli endast väga kahju. Väljalubamata lein kasvas iga korraga suuremaks, sest kõik eelmised korrad olid veel alles. Ma leinasin iseenda elus olemata jäänud või valusalt tunnetatud kogemusi – seda, mida minul kunagi olema ei saa või mida mina kunagi olematuks või teiseks muuta ei suuda, sest see aeg oli juba minema läinud.


Marianne

27.12.2019.a



Kommentaare ei ole: