Kui ei suuda alles hoida, sest kaotus on igavene

Ühe inimese lahkumise teekond on aeg, kus tõuseb esile küsimus oma tunnete tundmise õiguse kohta. Kas üldse ja kui paljule on õigus tunda? Kes on lähim, lähedasem ja tunnetest väljapoole jääv kauge? Kuidas tunnete suurust, kogust ja võimsust mõõta? Kuidas on võimalik üldse midagi tunda või tundmata jätta? Kes sellel raskel ajal suudab ja jaksab lohutada ning tunneb kaasa kõigile kaotajatele? Kes suudab seista tugevana ja lubab teistel murduda?

See teekond tähendab ühe tähelepanu kaotusega toime tulemist ja iseenda tähelepanu jagamise kohustust samal ajal, kui tegelikult on vajadus hoida oma tähelepanu iseendas, et vältida enese lõpplikku kildudeks purunemist - Mina tunnen, sest mina näen, et olen kaotanud ja mina tean, et minul enam ei ole. – see, kuidas ja mida täpselt ei ole oluline – Mina tean ja tunnen, et vajan lohutust, sest mina tean, et siin selles Maailmas ei ole enam olemas.

Vajadus tunda endas julgust, et omada vabadust endas kogu kurbust tunda, seega vajatakse lohutavat ja mõistvat tähelepanu, kuid teised kaotajad tahavad ka tunda, sest omavad õigust oma tunnetele. Kes on õigem tundma kõige-kõige, sest on esimene leinajate reas – kuid, kust poolt ja kuhu vaadates - Miks oled ja tunned, kui mina tunnen ja olen ka? Anna ja jäta mulle ruumi ning luba minul tunda. Oma valus olen üleni valutav haav.

Minu teel on olnud mitmeid lahkumisi, mille pärast olen olnud ääretult kurb ning nutnud meeletult ja ahastavalt, kui enam ei olnud Maailmas seda Inimest või looma, kes seal enne olemas oli. Need lahkumised on olnud valusad kogemused, kuid samas ka keerulised, sest minu sees on olnud sisemine võitlus – kuidas hinnata oma tunnete suuruse õigust ja lubada endal olla kurb ka väljastpoolt nähtuna, kui lahkunu oli minu jaoks oluline, kuid mina ei olnud alati esimeses, teises ega ka veel kolmandas reas.

Tohin või ei tohi tunda, kui paljule st kui suurele hulgale oli minul õigus. Kuidas tuli minule üldse pähe mõte, et minu tunnetele olid piirid ees - teadsin, et kellelgi teisel oli suurem õigus tunda – tema oli lähemal ja oli lähedane. Minus oli hirm, et keegi võib tulla ja küsida – kuidas minul saavad sellised tunded olla, kui mina pole alati olnud või kaasas olnud ja siis öeldakse, et ei tohi tunda, sest pole õigust. Miks?

Mina ise ei lubanud endale tundeid, sest uskusin, et siis jääb teistele ruumi olla ja tunda. Keegi teine pidi saama tähelepanu ja lohutust, sest kui mina väljendaksin oma kurbust avalikult, siis justkui küsiksin ise lohutust. Ometi oli minu sees tarve leinata, kuid mina ise ei lubanud seda endale, sest mõtlesin sellele, kuidas teised mind mõistmatult vaatavad ka siis, kui tegelikult kedagi nägemas ei olnud. Uskusin, et oleksin pidanud ennast õigustama ja põhjendama, et oma kurbuse kogust tõestada - mõõtma ja hindama oma kurbuse suurust ning arvestama oma kaugust ja käitumise sobivust.

Mina olin kurb, sest seisin kohas, kus olin lohutamatu, sest mina kaotasin enese jaoks selle, mida mina ise alles hoida ei suutnud. Mina vajasin lohutust, sest ka minul ei olnud enam seda, mis varem oli – teadsin, et mina ei saa enam kunagi tagasi seda, mis oli olnud – mina ei saa enam ühtegi kohtumist selle aja sees – inimese või loomaga, kes oli mind näinud ja vaadates puudutanud.

Reaalse, olemas olnu kaotusest veel valusam oli kaotada seda, keda polnud kunagi omanud või üldse tunda saanud - lõplik hüvastijätt, kui polnud puudutustki - lohutamatu lein, kui saabus mõistmine, et siin, selle aja sees, ei saagi kunagi olema - lahti laskmine iseenda, kui haiget saanud lapse, sügavast igatsusest - reaalne kaotuse valu.

PS eile st reedel, päev peale loo lendu laskmist, jalutasin jõe kaldal ja kõndisin endale lähemale. Mõistsin, et kui aegu tagasi jäi minu sees olnud lein välja leinamata, siis kõndis see minuga ühes ja ootas oma aega. Ma oli küll lapsena leinanud kaotatut, kuid ei olnud oma kaotusevaludest vabanenud - minu sees olid mitmed valud, mis olid jäänud, sest mina ei olnud ennast vabana ega õigena tundnud, et avatuna leinata. Kahel korral oli mind keelatud tunda nii tugevalt või üldse olla lohutust vajav, sest kaotus polnud teise inimese mõistes oluline. Kõige sügavamal oli peidus lein isa kaotusest - mõistmine, et siin, selles Maailmas ei olnud ega saanud füüsilist isa minu kui lapse elus kunagi olema. Just see käivitas leina, kui lahkusid mehed, kelles oli minu jaoks Isa peidus olnud. Mina ise ei tahtnud oma valu vabaks anda, sest katkisena olles vajasin ISA, et ühesolemist reaalselt kogeda.

Marianne

19.12.2019.a