Minu elus on olnud kohtumisi, kus olen vaadanud ja öelnud seda, mis
on varjul püsinud. Olen välja öelnud selle, mida inimene ise
iseenda eest ära peitis. Inimene vaatas valguse käes iseennast,
vahel hingas sügavalt sisse ja oli, kuid vahel võitles vastu, sest
tahtis eitada, kuid varjust välja astudes võttis iseennast iseendas
vastu. Mina läksin ja tundsin vabadust - teadsin, et olin puudutanud
inimest.
Seejärel, kunagi natuke või aegu hiljem, on kiusanud mind kõrvale-
ja ilmajäetuse tunne, kui nägin seda inimest maailma sees või
maailmale vastu säramas. Minu õppetunnid ei tähenda alati seda, et
lasen lendu juba läbi kõnnitu, vaid vahel kirjutan enne õppetüki ja
alles siis, seda läbi kõndides ja kogedes saabub mõistmine –
miks ja kuidas.
Tundsin kõrvale- ja ilmajäetust, sest sellest inimesest, kes
kasutas enese hüvanguks minu poolt loodut, mida samastasin iseenda
ja oma väärtusena, sai minu looming, millest tundsin õigust osa
saada. Inimese elu muutus, sest ta kasutas minu loomingut ehk mind ja
see tähendas, et mina olin muutuse autor. Mina tahtsin näha ja
saada tõestusena osa, et inimese elu oli parem, kui varem – sõnum
minule, et mina olen jätkuvalt väärtuslik.
Kui inimene ei võtnud ennast vastu ja peitis uuesti ära – ei
kasutanud minu sõnu, vaid jätkas vanas, siis tundsin, et tema oli
rikkunud sõnatut kokkulepet – mina ei saanud nähtavat tõestust,
et minul oli olnud õigus.
Mina olin olnud oluline ja pidin jääma oluliseks, sest suutsin ja
oskasin anda teisele vajaliku – minu sees oli uskumus, et ilma
minuta poleks teine suutnud oma elu selliselt muuta.
On minu elu ja on teise inimese elu – kokkupuutepunktist ei saa
teise elust minu elu. Muutuse olulisim põhjus oli see – KUIDAS
inimene oma kogemust kasutas. Vihma sajab ja puu kasvab, kuid puu ei
ole vihma oma, kuigi ta sai osa.
See siin oli pealispind, mida mina endas vaatasin, kuid see, miks
mind tegelikult puudutas teise energia ja tulemuste vaatamine oli –
mina soovisin jagatavast tähelepanust osa saada. Tahtsin korrata
seda hetke, mil mina sain tähelepanu valguse käes seista. Sees
torkas, sest tahtsin uuesti vaadata, et proovida, kas näen ja
puudutan. Tahtsin uuesti kogeda tunnet ja tõestust, et minu olemas olemisel on
eesmärk ja seega olen oluline ning mul on õigus vabaduse kerguses
oma teel käia.
Marianne
03.12.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar