Kas inimene on vahend, kellelt võeti – Aeg ei saa otsa I

Tean, et oma elus oled Sa üsna mitu korda mõelnud oma nö tõese uskumuse peale, sest oled seda reaalselt tundnud – Sind on ära kasutatud. On võetud vastu see, mis Sinul on anda olnud ja edasi kõnnitud. Sind pole tahetud, Sina oled vastuseta jäänud. Sina nägid, et Sinul oli olnud olemas see, mis võeti, kuid alles jäid tühjad pihud. Sina oleksid tahtnud, et võtmine oleks tähendanud peatust - Sinuga kohtumist – Sinu puudutamist.

Sina tundsid endas valu, solvumist ja viha, et olid olnud kui vahend, keda ei nähtud võetu tagant. Sina ei tahtnud olla kui pood, mille lettidelt haaratakse soovitu ja kõnnitakse edasi. Sina ei näinud, kas Sinu poolt antav puudutas võtjat, kuid Sina soovisid, et oleksid saanud oma loodu puudutusest osa. Vahetus ei olnud Sinu jaoks tasakaalus ega õiglane – Sina soovisid, et teine võtaks ja hoiaks Sind, sest Sina ise oled väärtus.

Sina nägid seda, et teine võttis ja läks ära - tundsid, et olid vahend, kellelt võeti. Loojana oli Sinu poolt loodul eesmärk ja väärtus, et Sina saaksid selle, mida vajad endale. Sina tundsid ennast vahendina, sest teine võttis Sinu poolt loodu enese osaks – sellest sai teise osa ja omand. Sinu tähelepanu oli suunatud sõnadele - Sinult VÕETI – seega kasutati ära, sest Sina ei saanud võetut tagasi, et taas omada ja anda sellele, kes puudutaks Sind. 

Sina tundsid, et oleksid pidanud enda loodust kinni hoidma, sest omades saanuks Sa sellega seonduvat kontrollida. Sinus oli hirm teadmatusest, kas oskad ja suudad ennast korrata – luua uuesti midagi sellist, mis puudutakse kedagi teist. Vahend kordab ennast, loob uuesti korratava tulemuse. Olnu andis Sulle teadmise, et kui võeti, siis järelikult oli sellel hinnaline väärtus, millega oleksid võinud paremini kaubelda, kuid Sina kaotasid selle võimaluse. Teine sai endale rohkem, kuid ei jaganud seda Sinuga – Sinu väärtus muutus väärtusetuks.

Kui sa võtad ühe puu, ehitad sellest maja, teed mööbli ja vestad ilusa ehte, siis oled Sa looja. Puu kasvas teise puu seemnest – mõlemad on loojad – üks, kes andis seemne, teine iseennast kasvatades. Ehe leiab kandja, maja elanikud ja mööbel kasutaja. Elanikud loovad majast seal elades kodu. Mööbliga luuakse lagedatele ruumidele oma nägu. Ehe ja kandja koos on elus liikumine. Sina oled andnud osa ja Sinu looming elab edasi, kuid Sina oleksid tahtnud kõige selle loojana loodut edasi omada, kuid Sina ei oleks saanud puust uut luua, kui puud poleks juba olemas olnud.

Ilma jäetuna ja ära kasutatuna tunned, et oled oma elu teistele ära elanud. Sinult on võetud ja alles on jäänud tühjad pihud – kus ja kes oled Sina, mis on Sinule järgi jäänud – Sinu Aeg tundub läbi saavat, kuid ometi oled Sa tegelikult tahtnud vaid Aega iseendale, AEGA ise olemas olemiseks.

Inimeste Maailmas kõnnivad ringi vahenditeks muutunud loojad, kes teevad ja toodavad kellelegi midagi. Inimene tunneb ennast vahendina, kui ta ei näe seda, kellele tema poolt tehtu antakse või ei nähta loomingu taga inimest. Andes justkui kõigile, antakse kui ei kellelegi, sest pole nime ega nägusid. Omandajad ei taha, et asi omaks mälestust loojast, vaid nemad ise looks sellega endale uued, neile kuuluvad mälestused. Asjade taga ei ole tegijaid, sest ei taheta loojaid hingi enesega ühes – olen Mina ja on Minu. Selle asemel, et ise endale iseendast luua, võib ja saab seda keegi teine teha.

Miks unustas inimene, et tema on looja? Miks usub inimene, et tema on vahend?

Marianne

01.12.2019.a