Tunnete energia lõksus või vabaduses II

Energeetilised pildid, mis inimene endast teiste ja iseenda mällu jätab

Inimene on võimeline tundma väga erinevaid tundeid ning nendega seonduvaid teemasid on temas ja tema elus mõõtmatu arv. Inimene peegeldub iseendana iseendale, et näha oma tundeid, mida ta tunneb. See on keeruline ja seda kõike on segadusse ajavalt liiga palju, kuid kui mõelda tunnetest kui energiatest, siis läheb pilt palju selgemaks, sest tegelikult tundeid tundes ongi mängus energiad ja energiad võib jagad lihtsalt kolmeks: miinusmärgiga, plussmärgiga ja tasakaal.

Inimese kontakt välisega toimub, kui ühises kokkupuutepunktis nende energiad ei möödu vaid segunevad piiride üleselt ja inimene tunnetab seda tunnetega, võtab isiklikult ja paneb asjadele nimed. Nii ongi tundeid tundes küsimus energias, sest see tungib inimese piiridest sisse ja mõjutab teda või teeb inimene ise oma energiatega „trikke”, sest temas on alateadlik soov energiat juurde saada, lahustada või ära anda ja nii reageerib ta teiste inimeste energiatele oma energia liigutamisega ühel või teisel moel ja see muudab tema seisundit isegi siis, kui otsitud lahendust ei saabunud ega leitud.

Inimene otsib erinevaid viise, et ennast realiseerides oma energiat suurendada, jagada või lahustada. Kui inimene on tasakaalus, siis on seda ka tema energiad, kui midagi on puudu, siis avanedes ta seda otsib, kui midagi on üle, siis seda ta jagab, kui on pinge, siis sellele otsib ta maandust ja ta teeb kõike seda endale omasel moel.

Kui väline astub inimesele vastu, pannes teda oma tegevusega seisatuma, siis on see hetk, kus inimesele näidatakse pilti sellest, mis tema enda sees peidus on. Näidatakse energiat, mis inimeses ülekaalus olles tõmbas ligi sarnast energiat, et tasakaalust väljas olnu jõuaks kriitilise piirini ja saaks päästikut kohates vallandudes lahustuda. Inimene ei pruugi välise vastu reageerida, kui ta suudab jääda paigale, leida endas jõudu ja mõistmist, et pilti vaadates aru saada, mida talle püütakse öelda. Inimene reageerib kui tema energeetiline, vaimne, füüsiline või keemiline tasakaal on paigast ära ja talle tundub, et kui ta kohe oma sammu ei astu, siis saab aeg otsa.

Kui inimene reageerib enda peegeldusele rünnakuga peegli vastu ning tema ja välise vahel toimub konflikt, siis pinge kuhjumise hetkel on mõlemad oma tunnete sees ja lahendus, mida kasutatakse tuleb peidetud poole seest ja ei pruugi üldsegi ilus vaadata olla. Toimub plahvatus ja energia vabaneb, osapooled lähevad oma teed. Kuid inimese sees on halb tunne, sest lõhkuvas negatiivses tundeenergias olles ta ei meeldinud endale. Ta tahtis iseenda ja välise silmis ilus olla, kuid see, kuidas ta reageeris ja teemat lahendas oli kole, suisa õudne vaadata. Halb tunne tuleb sellest, et tema sees on pilt inetust iseendast, keda väline nägi ja tema peegelduses ka inimene ise. Välise silmis näeb ta mälestust sellisest inimesest, keda ta ei suutnud peita ja nüüd teab kogu Maailm, et tema on inetu ja see teadmine, et ta ei suuda seda pilti teise mälust kustutada, hoiab mälestust ka tema enda sees alles: „Ma tean, et Sina tead, sest Sina nägid.”

Kui energiate vahetu kontakt on möödas ja väline on juba ammu läinud, kuid inimene on ikka veel seisundis, kus ta tunneb, et väline jätkab tema mõjutamist, siis hoiab ta ise oma tunnetega energeetilist seisundit üleval. Inimene ootab lootuses, et väline tuleb tagasi ja lahendab olukorra, sest tahab anda vastutuse iseenda eest teisele, kuid väline läks ära ja ei saa enam midagi juurde anda ega vähemaks võtta. Inimene tunneb ennast halvasti, sest kontakt ei lõppenud positiivse tõukega.

Mida saab inimene ise oma seisundi parandamiseks teha? Teadvustades, et nüüd on nii nagu on, võiks ju olla teisiti, kuid ei ole. Jätta mugavus, asendustegevused ja väliselt abi otsimine, leida ise uusi lahendusi vaadates endasse ning teadmisega, et ta ise on vastutav oma tunnete eest, võimeline ennast aitama ja ise oma energiaid muutma ning selle teadmisega liikvele minnes, muudabki ta oma seisundit.

Marianne

09.01.2018.a

Tunnete energia lõksus või vabaduses I

Inimene iseendana, peegeldusena ja peeglina

Seni, kuni inimene ei mõista ega oska iseennast lugeda käib ta peeglit või päästikut otsides ringi, alateadlikus ootuses ja soovis luua välisega kontakt, mille läbi saada see, mida ta ise ei oska endas üles leida ja lahendada või ise endale anda. Inimene tormab tunnete energiasse, et tunda end inimlikult elusana ja sellepärast, et ta vajab välises enda peegeldust, sest nii näeb ta kinnitust sellele, et ta on olemas.

Inimene otsib seda, kes peegeldaks tema selliseid külgi, mida ta tahab ja on nõus vaatama. Ta väldib peegleid, kes peegeldavad tema negatiivseid ja varjatud külgi. Kui inimene hoiab end vaikiva ja pealtnäha tundetuna, et mitte peegeldada ja saada peegeldatud, siis kaitseb ta mingil põhjusel iseennast, sest välises peegeldumist vältides ei pea ta iseennast vaatama või siis karistab sellega peegeldujat, sest tagasisidet andmata muudab ta välise enda jaoks olematuks. Inimene peegeldab teemasid, millega tal endal on side ja need on temas ootamas oma aega ning päästikut, et vallanduda. Suhtes, kus ta elab ja on lihtsalt iseendana, endale meeldimata peegeldudes, hakkab ta peeglit vältima ja vihkama ning ennast peitma, et ei peegelduks see, mida ta endas muuta ei taha või ei oska. See pilt, mida talle endast vaadata ei meeldi, puudutab tundlikku närvi ja temas kasvavad tunded, millele ta hakkab välisest vastust otsima.

Inimeses on lootus, et vastuseid otsides annab väline selle talle ja tema teema laheneb. Väline annab vastuse peegeldusena, kuid koos kõigega, mis sellega kaasas käib, sest sageli võtab peegel asja isiklikult ja toob oma teemad sisse, mis paisutab olukorda nii, et algsest lihtsast vastuse otsimisest või pinge maandamisest saab alguse konflikt, sest väline ei taha olla asi ega vahend ja talle tundub, et temalt tahetakse, midagi isiklikku ära võtta ja ta reageerib sellele. Inimesele ei meeldi see, kuidas ta peegeldub ja seda eitades hakkab ta ennast välise, kelles ta peegeldus, eest kaitsma. Väline vaatab isiklikult võttes samuti peeglisse ja nüüd kaitsevad mõlemad iseennast, sest neile tundub, et teine ründab. Konflikti lahendatakse mitte iseendas vaid peeglis, see tähendab teise sees. Kasvab viha, sest kumbki ei saa seda, mida tahetakse, soovitakse, et teine muutuks ja annaks tagasi selle, mille ära võttis, kuid tegemist ei ole tagastamist võimaldava asjaga, vaid tunnete ja nendega toimetulekuga.

Väline ei saa lahendust anda, sest see peab tulema inimese enda seest, mõistmisest: „Miks mina nii teen?”ja „Kuidas saan mina ise oma tundeid muuta?” Inimesel ongi ebamugav olla, sest vaid siis asub ta küsima ja vastused otsima. Inimene ei muutu ega saa vastuseid peeglisse vaadates lihtsalt kui võluväel, sest peegel näitab teda sellisena nagu ta on. Kuid peeglisse vaadates võib olla, et inimesele ei meeldi see, millisena ta ennast näeb, talle ei meeldi oma tunded, sest ta ei taha neid tunda ja ta soovib, et teine muudaks peegeldust nii, et ta saaks taas rahus olla. Inimeses kasvab viha peegli vastu, sest pilt ei muutu, ta soovib oma reaktsiooniga peegelduse lõhkuda, et ta ei näeks iseennast enam nii nagu ta päriselt on. Kuid oma tunnetes tunneldes ei leia ta vastuseid.

Kui inimene ei julge endasse ega peeglisse vaadata, siis otsib ta pingelangust elutute asjadega tegeledes ja situatsioonides (autoga sõites, teenindajatega suheldes, netis kommenteerides jne), kus ta ei kohtu välisega nii, et see saaks vastata ja reageerida. Iga pisisasi, mis tema maailmas ei toimi saab tema sisemise pinge suunatud märklauaks. Ta kardab peegeldust, sest see võib tema maailma muuta ja ta ei tea, kuidas sellega toime tulla ja nii suunabki ta oma viha nende vastu, kellest suudab üle olla, domineerida.

Vahel inimene lihtsalt väsib olemast peegel või peegeldus ning ta loob oma nõudmiste ja tingimuste raamid, seab välisele piirid, milles ta tuleb toime. Nendest välja jääv ala on tume maa, kus võivad sündida tunded ja peegeldused, millega ta ei soovi vastamisi seista. Kuid inimene jääb ikka otsima sarnast, kelles peegeldub tema positiivsus ja vältima sarnast, kelles peegeldub tema negatiivsus.

Järgneb

Marianne

08.01.2018.a

Tegemata jäänud sammud

Ma nägin teist inimest vaadates seda, milliseks minu elu oleks võinud muutuda, kui tema oleks selle jaoks midagi ettevõtnud, teinud teisiti ja seda tehes tundsin, et mind oleks just nagu millestki ilma jäetud.

Pöörates pilgu teiselt endasse, vaadates üle sammud, mida oleksin võinud ise astuda, et minu elu oleks ka tegelikult muutunud, mõistsin, et kui mina ise ei astunud ega võtnud midagi ette, siis ma ju tegelikult ei tahtnud seda, mida ma ei saanud.

Marianne

06.01.2018.a

Kinkides iseendale Armastust

Muutes või lahendades olukordi ära karista iseennast, vähendades või võttes midagi endalt ära, sest see teeb haiget ja valu kasvab vihaks äravõtja vastu. Anna endale juurde, kingi üks hetk, mõte või mälestus, milles Sa tunned end hoituna ja armastatuna, et seda endas hoides näeksid väljapääsu ja teed, mida mööda edasi kõndides õppida, kuidas kasvatada iseendas, armastust iseenda vastu.

Marianne

05.01.2018.a

Inimese tugevuseks on tema usk iseendasse

Avaldatud 16 lugu Alkeemias http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/inimese-tugevuseks-on-tema-usk-iseendasse?id=80685803

Inimese tugevuse allikaks on see, millesse ta usub, et ta võimeline on ja nõrkuseks see, millesse ta ei usu, et ta võimeline on. Usk kellessegi/ millessegi on inimese pidepunkt, kelle/ mille nimel on ta võimeline mägesid paigast liigutama. Inimese tugevuseks on usk iseendasse, teadmine, et ta tuleb toime, saab hakkama, suudab luua ja edasi kõndida, elab rahus ning tasakaalus iseenda ja Maailmaga.

Inimese sees on mõõteskaala, mis mõõdab välise toetuse tugevust, andes talle infot, kas tema usk endasse saab kinnitust või mitte. Väline kinnitab kui edukaks või tulemuslikuks ta mingis valdkonnas osutub ja see süvendab inimeses veendumust, et on osad oskused, mis temas töötavad ja osad, mis mitte. Ta usub oskustesse, mis saavad väliselt positiivset tagasisidet, sest nende eest saab tunnustust ja tasu ning neid ta hoiab ja kasvatab. Need, mis ei too soovitud tulemust, jätab tagaplaanile ega arenda edasi, sest ta ei usu nende kasulikkusesse, sest neid kasutades on ta kohanud negatiivsust või vaikust.

Tegelikkuses on kõik inimese oskused ühteviisi nii tema tugevuseks, kui ka nõrkuseks, mida hoiab ja kasvatab tema enda usk neisse. Kuid vaadates välise peegeldust ja seades selle, enesesse uskumise, hindamise aluseks, kõigub ta üles ja alla. Tänane publik kiidab, kuid homme on inimesed teised ja aplausi ei järgne. Väline muutub ja see, mis eile töötas ei tee seda täna mitte.

Inimene samastab oma oskused iseendaga, kui väline annab tema oskusele hinnangu, siis pannaks talle endale „laik” või mitte. Vajades välise kiitust ja tunnustust ning uskudes, et väline teab ja näeb tema väärtomadusi, otsib inimene, kuidas panna ennast tegutsema nii, et seda üha uuesti saada. Püüdes olla välise meele järgi kaob inimesel usk iseendasse, sest hindamata ehk „laigi” panemata jätmine annab inimesele info, et ta ei ole välise tunnustust väärt ja ta kahtleb oma usus. Tehes seda, mida inimesel endale, oma hingele või kehale vaja on ja oodates või vajades seejuures välise kinnitust, kuid mis ei osutu toetavaks, on inimene kaoses, sest ta tahab teha, kuid väline ei „laigi” ja ta jääb seisma, sest ta ei usu sel hetkel, et tema tee on õige. Siin ongi murdumise või nõrkuse koht, kus inimene võib kaotada usu iseendasse, sest see, mida tema tahtis ja tegi, ei olnud välise jaoks oluline, kuid inimesele endale oli ja on.

Inimene, olles omal moel tema ise ja uskudes, et oma omaduse või tegevusega saab ta selle, mille on endale eesmärgiks seadnud, läheb katki, kui välise reaktsioon või antud hinnang tema tegevusele, teeb talle väga haiget. See on hetk, kui tema alususkumus, mille ta oli enesega samastanud, osutus justkui valeks. Inimene on lühises ja temas on maailmalõpu tunne, kuna ta tundis, et ta ei ole töökorras, sest see, millesse ta uskus, ei aidanud teda saada seda, mida ta soovis ja tema ise on osutunud nüüd kasutuks. Ta on nullis tagasi, justkui eelnenut ega tehtut ei oleks olemas olnudki, sest kõik on osutunud korraga kehtetuks – ta tegi ja oli, kuid ei saavutanud tulemust.

Kui inimene kaotab usu, muutub tugevus tema nõrkuseks. Sellest, mis enne oli alustala, saab koorem ja raskus õlgadele. Muutus vaatenurk, kui ta enne uskus, et on suuteline kõigeks, sest ta oli endas kindel, siis nüüd hoiab ta kinni uskumusest, et tema ei suuda iseenda olukorda muuta, sest ta ei näe selleks võimalust. Kujutlus maalib pildi kõige suuremast ebaõnnestumise ookeanist, millel pole kaldaid ega põhja. See, mis enne oli tema lipp ja au, seda justkui ei oleks olemas olnudki. Temas voolavad enesehaletsus ja kurbus, sest iseendast on nii kahju ning temas on viha teiste vastu, kes ei toetanud tema usku, milline iganes see ka parajasti ei olnud. Inimene on jõuetu, sest ta ei tea, millesse endas uskuda ning ei näe, kuidas edasi tegutseda.

Inimeses oli kindel usk, et tema säravaim oskus ei vea teda kunagi alt ja viib alati sihile. Kõik on õige, see ei vea alt ja viib sihile, kuid selles murdumise kohas oli õppetund ja enese mõistmine. Tegelikult näitas välise peegeldus vaid seda, et midagi inimeses uskumuses ei töötanud. Peatus oli vajalik kohalolu teadvustamiseks, et vaadata üle, mis on tegelik eesmärk, kas tehtu oli välisele või iseendale, kas ta oli suunatud sellele, et väline annaks soovitu või inimene ise saavutaks eesmärgi ka teises olukorras, teistel tingimustel. Kas tegevusega oodati välise tunnustust ja kiitust või järgiti iseenda eesmärki. Et leida vastus neile küsimustele, pidigi inimene seisma jääma ja andma aega endale puhkuseks, et lasta settida oma tunnetel, vaadata otsa oma uskumistele ja leida uuesti oma rada.

Edasi viib usk iseendasse kui tervikusse, et kõik oskused ja küljed on ühtviisi eriliselt enda omad ja tulemusi toob kui õppida neid erineval ajal erinevat moodi kasutama. Kui inimese sees on usk endasse, et tema tee on just tema oma, siis kõnnib ta sellel edasi, otsimata kiitust sealt, kus inimesed ei kuule ega näe teda, ta otsib edasi, et leida see koht, kus teda mõistetakse, vajadusel kohandudes ja muutudes või eesmärki muutes.

Inimese usk enesesse on lüliti, mis vajutab sisse teadmise, et tema oskus, tegevus või omadus töötab temas ja seejärel see tõesti töötabki ja nii saab nõrkus uuesti tugevuseks.

Marianne

03.01.2018.a

Tunnete voogudesse vajudes

Vaadates aknast õue või kuulates ilmateadet, saan ennast õue minekuks sobivalt ettevalmistada, kuid tunne või seisund ei hoiata oma tulekust ette ja alles tunnete voogudes olles sain otsida teed kaldale, kuid enne tuli mul mõista, mille sees ja kus ma olin, saada üldse aru, et ma vajusin, mitte ei kõndinud ...

Marianne

02.01.2018.a

Vahel vaikus on valus

Maailmast leitud pimedusele vastu astudes ja valgust jagades, muutub vahel tugevus nõrkuseks, ähmastub pilk ja lased end hirmutada reaalselt elustuval pildil, kus tunned, et upud oma meeleheite ookeanis, et seal usukaotuses supeldes anda toitu energiale, mis peidab end varjudes.

„Maalideks maalitud lood ei peegeldunud tagasi – neid ja kunstnikku ümbritses vaikiv tühjus. Ta oli otsinud, maalinud ja andnud, kuid ta ei näinud vastu sirutuvaid käsi, põnevil ja ooteil olevaid silmi – ta ei näinud elu, sest ei olnud helisid, kaja ega krabinatki. Lugude paelad olid küll libisenud käest, pliiats oli kulunud ja paber vähenenud, kuid taevas tema kohal oli tühi. Paberlennukiteks muutunud lood olid tema jalge ümber maas - sõnadest vagunid, ridade rööbastelt, maha jooksnud. Lai ja avar Maailm oli tegelikult tuba, mille selged ja säravad klaasid petsid meeli ja lasid uskuda, et kõik teed on talle valla. Kunstnik peegeldus ise oma erinevates varjudes, mis olid loonud illusiooni, et tema ümber ja lugude teel on reaalsed inimesed.

Ehk oligi keegi seal väljas, kes piiludes ennast lõbustades aega veetis, kuid ta ei seganud, ei koputanud ega astunud kunagi sisse. Kunstniku tuba oli kui üks valgustatud vaateaken, mis tänavale varje heites, harvadele möödujatele teed valgustas, kuid see, kes toas lambi süütas ei kuulnud ega näinud neid.”

Kui iseendas põlev valgus on täitnud musti, energiat neelavaid nurki ja südameleek on mustaga tantsides kahanenud petlikult väikseks, siis tundub, et veel natuke ja korraks sissehingates kaodki olematusse, aegruum sileneb ja olemas olev ongi kadunud.

Oli hetk, kus tundus, et teiste sõna või pilk, mis märgiks ja tunnustaks, tähistab iseenda olemas olemist – oli see, mis oleks edasi aidanud. Valusas vaikuses oli kurbus, iseendast oli kahju ja voolavad pisarad olid kibedad. Pisarad muutusid voolates aina pehmemaks, soojuseks, mis iseenda käele tilkudes andis, kehale, kaotatud soojuse tagasi. Kõik oli õige, vajalik järgmise sammu astumiseks. Ise olemine ei ole nõrkus, iseendana iseendas ja Maailmas olemine on tugevus.

Pimeduse maalitud tundelaine, oli ookean, milles kartsin uppuda, sest põhi tundus mustjalt sügav ja hirmutav. See oli aste, millel tundus, et pean ujuma, kuid tegelikult tuli usaldada iseennast ja uskuda iseendasse, sest jalgu välja sirutades oli toetuspind olemas ja veemass ei matnud mind enda alla. Mõistmine lahustas kujutluses loodud pildi, õhk oli puhas ja selgus saabunud - kui olen endast palju ära andnud, siis tuleb ennast täita – Hingele on vaja Valgust ja Südamesse Soojust.

Selline oli siis tänane, uue aasta esimene rännak

Marianne

01.01.2018.a