See inimene, kes ei saa, ennast ümbritsevas keskkonnas, enesele vajalikku ja olulist tähelepanu, elab ja toimetab keskkonnas, milles olles ta mõistab – tema, iseendana, ei ole oluline – tema väärtus sõltub, kellegi teise huvidest ja vajadusest – temaga ei arvestata, sest temal/ temas ei ole seda miskit, mis teeks temast inimese, kelle info loeb – see tähendab, et tema ei saa muuta seda, mis ei allu tema kontrollile.
See inimene õpib - andma ise endale - ennast toetavat, mõistvat ja õigustavat - tähelepanu. Huvitaval kombel teeb ta seda äraspidisel moel – tema ise kaevab endale veel sügavama koopa ja tema ise loob, iseendast, veel abituma ja väärtusetuma iseenda, kui on tema tegelikkus. Tema ahistus süveneb ja väljapääsmatus võtab viimsegi lootuse ja tahte.
Sellise tagajärje saavutab ta ühekülgse ja suunatud info andmise ja kasutamisega ning teis(t)ele osutamisega – siis, kui inimene ei saa ise ennast aidata, siis suunab ta oma tähelepanu sinna, kus on enesega seonduva põhjus – selle pärast/ selle teise pärast.
Suund on õige - see teine/ see miski on inimesele osaks saavaga seotud ja selle teisega/ miskiga ei saa inimene arvestada – see teine ei kuula ära, see teine ei nõustu öelduga, see teine teeb ise oma valikud – rikkudes sellega tasakaalu, ühises – teine ei arvesta piiridega ega võta vastutust.
Inimese poolt, iseendale antud informatsioon on see, mis võimaldab temale vajamineva. Enesele olulise info üle kordamine tagab inimesele vajamineva seisundi – Mina olen selline` kogemuse. See väide põhineb enese ette asetatud elulistel näidetel – kuna teine on, siis Mina olen/ kuna teine ütles, siis Mina olen/ kuna teine tegi, siis Mina olen.
Enese poolt, enesele loodud energeetiline seisund lähtub tõsiasjast, et enese tundeseisundite sees sisaldub energia – Mina olen vähem/ Mina olen vale/ Mina ise ei saa. See on enesega aset leidva ära seletamine, kuid tegelikkuses on see enese vääriti mõistmine.
Tegelikkus – inimese sõnum, iseendale, lähtub sellest informatsioonist, mille tema on saanud - Mina vajan toetust ja mõistmist ja hoidmist, sest Mina elan ja olen keskkonnas, milles Minule seda ei ole – on vastupidine või on tühjus – on inimeste hoolimatus, ükskõiksus ja ilmetus.
Iseendale vajamineva tähelepanu andmine on tähelepanu sõltuvusega kaasnev nähtus – inimene kasutab tähelepanu, et kutsuda esile teine tähelepanu, kuid ta komistab sellel teel – ta jääb andma endale seda informatsiooni, mida tähendavad tema tunded – see on kaasuv informatsioon – Mina ei saa/ Minul ei ole/ Mina pean – millele järgneb seletus – Mina ei ole oluline/ Minul ja Minus ei ole väärtust.
See inimene, kes ei saa seda, mida tema ootab - siis, kui tema lugu on seotud teisega – enese kogemuse mõistmist ja temale, vastavasisulise, tähelepanu pööramist – see inimene proovib kompenseerida endale vajamineva – inimene kordab endale informatsiooni - Mina vajan toetust/ mõistmist/ hoidmist.
Inimese tähelepanu vajadus lähtub tõsiasjast, et sellele infole järgnevalt - inimene ise lisab sinna otsa oma kannatuse kogemuse ja siis tema ise kannatab selles kohas. See on pikaajaline, ühekülgse ja samasisulise informatsiooni saamise ja kasutamise tulemus – sama sisuga informatsioon on olnud valdav ja see on olnud väga erinevates keskkondades ja aegades ja erinevate teiste poolt edastatuna sama.
Mida rohkem samasisulisi kogemusi - seda suurem on olnud vajamineva toetuse ja hoidmise ja mõistmise hulk – seda suurem on ka vajamineva tähelepanu ootus - kõik on üksteisega seotud.
Selles kohas, kus ilmneb informatsioon – On olemas see teine või miski, kes/ mis ei arvesta Minuga - tuleks inimesel peatuda ja võtta enese kogemus vastu – Mina ise mõistan enese kogemust – selles kohas olen Mina üksinda – Mina toetun iseendale – kasutan enesele teatavaks saanud informatsiooni ja lähtun enesele võimalikust – Ma ei oota teist ega panusta teisele – Minust piisab – Mina ise mõistan ja lahendan enese olukorra.
Kui Mina ei saa muuta seda, mis ja kuidas toimub Minu ümber ja suhtes Minuga, siis Mina viin enese jaoks vale miinimumini – vähendan kontakti, lähen ära, keeldun, sean piirid ning annan enese kohta informatsiooni – See ja see ei ole Minule okey/ Selle ja sellega Mina ei nõustu/ Sellest ja sellest Mina osa ei võta – see ei ole tõestamine ega nõudmine, vaid selge ja ühene info, mis enam ei kuulu arutlusele.
Ei kuulu arutlusele teemad ega inimestega, mille sisu ja kelle eesmärk on suunata kordusele - muutust ei võimaldata - selle asemel antakse informatsioon, et peab leppima ja taluma ning tagajärgede eest peab ise vastutama.
Inimene komistab sõnade otsa, mille tähendus on olnud ühene - lähedane ei tähenda alati lähedast. Lähedane tähendab suguvõsa süsteemis lähemal olevat inimest - on kaugemaid, väga kaugeid ja on lähemal olijaid.
Lähedane on see, kelle lähedus, iseendaga, on järele proovitud - on olemas tõestus, et see inimene on Minu inimene - tema saab seista Minu lähedal. Teised on samas süsteemis olevad teised, kellega ei kuulu arutlusele see, kuidas ja miks peab taluma ebaviisakust, piiride ületamist, tegelikkusega mitte arvestamist, vähendamist, vägivalda.
On loogiline, et sel moel Maailma nägevate inimestega kontakt on miinimumini viidud või lõpetatud. Selle sammu taga on mõistmine - pikaajaline Olulisuse puuduse ja Õige tähelepanu vajaduse põhjus tulenes koos elamisest ja olemisest "lähedastega", kes ei arvestanud neile öelduga ning selle sõna tähendusele vastamise ootusega, mis ei täitunud - lähedal olijate, pikaajaline, järgi proovimine oli andnud teada, et neist ei olnud ega saanud Minu inimesi.
Marianne
08.09.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar