Inimese tugevuseks on tema usk iseendasse

Avaldatud 16 lugu Alkeemias http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/inimese-tugevuseks-on-tema-usk-iseendasse?id=80685803

Inimese tugevuse allikaks on see, millesse ta usub, et ta võimeline on ja nõrkuseks see, millesse ta ei usu, et ta võimeline on. Usk kellessegi/ millessegi on inimese pidepunkt, kelle/ mille nimel on ta võimeline mägesid paigast liigutama. Inimese tugevuseks on usk iseendasse, teadmine, et ta tuleb toime, saab hakkama, suudab luua ja edasi kõndida, elab rahus ning tasakaalus iseenda ja Maailmaga.

Inimese sees on mõõteskaala, mis mõõdab välise toetuse tugevust, andes talle infot, kas tema usk endasse saab kinnitust või mitte. Väline kinnitab kui edukaks või tulemuslikuks ta mingis valdkonnas osutub ja see süvendab inimeses veendumust, et on osad oskused, mis temas töötavad ja osad, mis mitte. Ta usub oskustesse, mis saavad väliselt positiivset tagasisidet, sest nende eest saab tunnustust ja tasu ning neid ta hoiab ja kasvatab. Need, mis ei too soovitud tulemust, jätab tagaplaanile ega arenda edasi, sest ta ei usu nende kasulikkusesse, sest neid kasutades on ta kohanud negatiivsust või vaikust.

Tegelikkuses on kõik inimese oskused ühteviisi nii tema tugevuseks, kui ka nõrkuseks, mida hoiab ja kasvatab tema enda usk neisse. Kuid vaadates välise peegeldust ja seades selle, enesesse uskumise, hindamise aluseks, kõigub ta üles ja alla. Tänane publik kiidab, kuid homme on inimesed teised ja aplausi ei järgne. Väline muutub ja see, mis eile töötas ei tee seda täna mitte.

Inimene samastab oma oskused iseendaga, kui väline annab tema oskusele hinnangu, siis pannaks talle endale „laik” või mitte. Vajades välise kiitust ja tunnustust ning uskudes, et väline teab ja näeb tema väärtomadusi, otsib inimene, kuidas panna ennast tegutsema nii, et seda üha uuesti saada. Püüdes olla välise meele järgi kaob inimesel usk iseendasse, sest hindamata ehk „laigi” panemata jätmine annab inimesele info, et ta ei ole välise tunnustust väärt ja ta kahtleb oma usus. Tehes seda, mida inimesel endale, oma hingele või kehale vaja on ja oodates või vajades seejuures välise kinnitust, kuid mis ei osutu toetavaks, on inimene kaoses, sest ta tahab teha, kuid väline ei „laigi” ja ta jääb seisma, sest ta ei usu sel hetkel, et tema tee on õige. Siin ongi murdumise või nõrkuse koht, kus inimene võib kaotada usu iseendasse, sest see, mida tema tahtis ja tegi, ei olnud välise jaoks oluline, kuid inimesele endale oli ja on.

Inimene, olles omal moel tema ise ja uskudes, et oma omaduse või tegevusega saab ta selle, mille on endale eesmärgiks seadnud, läheb katki, kui välise reaktsioon või antud hinnang tema tegevusele, teeb talle väga haiget. See on hetk, kui tema alususkumus, mille ta oli enesega samastanud, osutus justkui valeks. Inimene on lühises ja temas on maailmalõpu tunne, kuna ta tundis, et ta ei ole töökorras, sest see, millesse ta uskus, ei aidanud teda saada seda, mida ta soovis ja tema ise on osutunud nüüd kasutuks. Ta on nullis tagasi, justkui eelnenut ega tehtut ei oleks olemas olnudki, sest kõik on osutunud korraga kehtetuks – ta tegi ja oli, kuid ei saavutanud tulemust.

Kui inimene kaotab usu, muutub tugevus tema nõrkuseks. Sellest, mis enne oli alustala, saab koorem ja raskus õlgadele. Muutus vaatenurk, kui ta enne uskus, et on suuteline kõigeks, sest ta oli endas kindel, siis nüüd hoiab ta kinni uskumusest, et tema ei suuda iseenda olukorda muuta, sest ta ei näe selleks võimalust. Kujutlus maalib pildi kõige suuremast ebaõnnestumise ookeanist, millel pole kaldaid ega põhja. See, mis enne oli tema lipp ja au, seda justkui ei oleks olemas olnudki. Temas voolavad enesehaletsus ja kurbus, sest iseendast on nii kahju ning temas on viha teiste vastu, kes ei toetanud tema usku, milline iganes see ka parajasti ei olnud. Inimene on jõuetu, sest ta ei tea, millesse endas uskuda ning ei näe, kuidas edasi tegutseda.

Inimeses oli kindel usk, et tema säravaim oskus ei vea teda kunagi alt ja viib alati sihile. Kõik on õige, see ei vea alt ja viib sihile, kuid selles murdumise kohas oli õppetund ja enese mõistmine. Tegelikult näitas välise peegeldus vaid seda, et midagi inimeses uskumuses ei töötanud. Peatus oli vajalik kohalolu teadvustamiseks, et vaadata üle, mis on tegelik eesmärk, kas tehtu oli välisele või iseendale, kas ta oli suunatud sellele, et väline annaks soovitu või inimene ise saavutaks eesmärgi ka teises olukorras, teistel tingimustel. Kas tegevusega oodati välise tunnustust ja kiitust või järgiti iseenda eesmärki. Et leida vastus neile küsimustele, pidigi inimene seisma jääma ja andma aega endale puhkuseks, et lasta settida oma tunnetel, vaadata otsa oma uskumistele ja leida uuesti oma rada.

Edasi viib usk iseendasse kui tervikusse, et kõik oskused ja küljed on ühtviisi eriliselt enda omad ja tulemusi toob kui õppida neid erineval ajal erinevat moodi kasutama. Kui inimese sees on usk endasse, et tema tee on just tema oma, siis kõnnib ta sellel edasi, otsimata kiitust sealt, kus inimesed ei kuule ega näe teda, ta otsib edasi, et leida see koht, kus teda mõistetakse, vajadusel kohandudes ja muutudes või eesmärki muutes.

Inimese usk enesesse on lüliti, mis vajutab sisse teadmise, et tema oskus, tegevus või omadus töötab temas ja seejärel see tõesti töötabki ja nii saab nõrkus uuesti tugevuseks.

Marianne

03.01.2018.a