Äikese aimdus on õhus – elektri koondumine on tajutav – taevas tõmbub pilve ja läheb järjest tumedamaks – hetk enne seda, kui torm kohale jõuab, saabub vaikus – hääletus ja liikumatus – seejärel lahvatab kõik korraga – vesi, tuul ja välgu löögid, millele järgneb kõue raksatus. Peatust ei ole ega tule enne, kui torm on üle elatud.
Inimene kogeb isiklikke torme, kuid keeldub neist läbi minemast – inimene peatub, sest tema ise peatab ennast – inimene annab endale tee, mida mööda on tema suuteline kõndima. Kuna ja kuni inimene ei taha astuda sügavamale ega seista selles hetkes, mida ta möödunus ei olnud võimeline/ nõus avatuna kohtuma – seni ta tormleb, kuid ei puhastu ega vabane – seni ta väldib tõde ja peidab selle, enese eest, enese sisse.
Inimene on osav eeldama – temale osaks saava ette ära arvama. Tema eeldus on justnagu kätte jõudnud kogemus – inimene kogeb sellega seonduvaid tundeid – tema ise otsib ja loob vajaminevat informatsiooni – kui ümbritsevas pidavat kinnitust ei ole, siis ta väidab, jonnakalt, et see on olemas. Tema ise suunab suhtlusi/ valikuid/ tähelepanu nii, et tema eeldus oleks tõsi – põhjuseks enese sees olev tundeseisund, mida ta ei suuda ega taha ära muuta.
Loomulikult on igal asjal olemas põhjus – kusagil kaugel on algus – kusagil kaugel on informatsioon, millega väikene inimene ei osanud midagi peale hakata – tema tunded tõid talle sõnumeid ja selle asemel, et seda informatsiooni tõesena võtta ja selle alusel enesega seonduvat ise muuta – võttis ta ette tunded ja hakkas nendega tegelema – neid tundma ja nendena ise ennast looma.
Sellest sai harjumus, sest väikene inimene ei saanud enese tunnete sõnumeid muutvat informatsiooni – tema tegelikkus ei läinud kokku sellega, kuidas seda temale serveeriti – tema informatsiooni ei kinnitatud, selgete ja üheste, sõnadega, kuid seda ei lükatud ümber tegude/ valikute/ olemiste/ väljenduste/ tähelepanuga.
Omal moel oli lihtsam uskuda sõnu, kui vaadata otsa tegelikkusele. Põhjuseks see, et väikene inimene vajas tõesena seda tõde, mida temale väideti – Mina tahan Sinuga koos olla ... / Mina olen Sinuga koos ... / Mina hoolin Sinust ... .
Need sõnad olid lõputu teekond, mis kunagi kohale ei viinud – need ei viinud kogemuseni, et ollakse oodatud, hoitud, turvalises kohas, kuid need jätsid alles lootuse, et see aeg jõuab kätte – neist sõnadest sai uimasti, mida kasutati ja oodati ja vajati, et unustada ära valus, kuid aus tegelikkus. See inimene, kes oli samas ja väitis, et hoolib, oli võimeline, haiget tehes ja hüljates, enese tegelikkuse nähtavale tooma - Mina ei taha Sind/ Mina ei ole Sind valinud.
Sel moel õppis inimene elama sõnade pinnal ja mööda vaatama sellest, mis jäi nende taha. Tunded jäid alles – sõnade taha jäänu tagas, et sõnumid jõudsid kohale ja segasid inimest, kes vajus üha sügavamale oma tunnete sisse – neist sai temale kodu, mis oli omane ja harjumuspärane.
On olemas, midagi olulist, mida inimene peab tõeks, kuid kardab saada sellele uskumusele kinnitust - Mina ei ole oluline. Inimene teab, et on kätte jõudmas see hetk, milles Oluline teine teeb nähtavaks oma valiku – teine valib iseenda või inimese olulisuse näitamise. Selle koha kätte jõudmise eel kogeb inimene neid tundeid, mida ta on kogenud samasuguse info teatavaks saamisele järgneval hetkel. Ta kogeb neid tundeid nii nagu nende sõnum, olevas hetkes, oleks tõene.
Harjumus on teinud oma töö - inimene tahab jõuda välja selle tulemuseni, kus tema tunded on tõesed – tema on saanud kinnituse, et tema ei ole oluline. Tal on õigus näha ennast vähemana, kogeda viha, tunda abitust, vajuda kurbuse sisse, olla hüljatu. Ta tahab jagada sellise iseenda kohta infot ka teistele. Mina, Mina, Mina olen selline ja olen sellisena. Kogu see informatsioon tagab selle, et inimese tundeseisund ei kao ära – see saab kinnituse, et jätkuda.
Huvitaval kombel on inimene solvunud ja haiget saanud ka siis, kui tema ootus ei saanud kinnitust. Mis siis, et temale anti tema olulisuse kohta teadmine ja teine ei valinud ennast – inimene ei taha seda informatsiooni, sest tal ei ole sellega midagi peale hakata – tema tahab oma tundeid kogeda ja neis ujuda – ise ennast sellisena luua, näha ja kogeda.
Esimene uskumine on pealispind – see oli tee, mille inimene enesele jalge alla andis – kuid tegelikkuses enese tõeks võttis, temale kasutada antud informatsiooni alusel – see oli see, kus võis aset leida muutus, mis kaotanuks ära selle, mida ei olnud võimalik ära muuta – see oli tõde, mis muutis kõike.
Jätkuv solvumine, valu, viha ja abitus tulenevad järgmisest uskumusest – inimesele teada antud olulisuse kinnitus valiti sellepärast, et oldi selleks kohustatud ja ei julgetud ise ennast valida. See on hirm, et tõde tuleb välja hiljem – inimene usub tõeks selle, mis seda ei ole ja ta saab petta – ikka ja jälle.
See on inimese sügavaim kogemus – tema on olnud ja on jäänud kohtadesse ja inimestega kokku, kes teda ei valinud ega tahtnud, kuid ei julgenud seda tunnistada – küll aga said välja näidata ja kogeda anda. See on info, mille alusel oli koos olemine ja elamine vale – seda ei pidanud olemas olema ega teoks tehtama.
Selles kohas, kus pealmine uskumus ei saanud kinnitust, kuid alumine on jäänud ilma vastuseta - on inimesel raske lülituda ümber – tema tunnete energia on juba muutunud ja see allutab teda olema – kurbusena, vähendatuna, üksikuna, hüljatuna, välja jäetuna ise ennast kogema ja nägema.
Inimesel ei ole anda endale teistsugust informatsiooni ega Minapilti – kuigi tema ei ole veel kinnitust saanud - tema ise on ennast sellisena juba näinud ja kogenud. Inimese tunded ei tule tühjast – inimesel on neid kinnitav informatsioon olemas – teise sõnades, tegudes, valikutes, väljendustes, tähelepanus on olnud, varem ja teisal, ebakõla sees – kõigest sellest on aimdunud läbi või paistnud otseselt välja tõde, mida on tõtatud katma ja mille kohta on hämatud – lootma ja uskuma sundivate sõnadega uimastatud.
Ennast kaotav ja neelav tundeseisund on õige koht ja oluline aeg enese tunnetega kohtumiseks ja nende avamiseks ning nendes kõndimiseks – teadlikult – lubamist olla kõik see, millisena ennast kogetakse ja nähakse – seda selle jaoks, et jõuda välja – Mina ise – minu Mina pilt ja tegelikkus – kogemus ei määra Mind olema. Tunded on informatsioon, mida Mina võtsin isiklikult, sest see muutis senist – uus mõistmine, uus tegelikkus, uus valik, uus otsus – uus kaugus – enese poolt valitud ja iseendaga kooskõlas olev.
Inimesel on õigus olla kurb ja vihane ja õnnetu ja kade ja valutada ennast – mõistes, et need on informatsiooni kohale toomisega kaasnevad energiad ja info kildudele reageerimine – Mina sõnumid, Mina kaotus, Mina olulisuse vähenemine, Mina üksinda jne. Neid kogema ja sellisena olema ei pea jääma, sest see on väljapääsuta lahendus – abiventiil, selles kohas ja ajas, kus ei taheta võtta vastu teadlikku ja tegelikkusega kooskõlas olevat otsust.
Teha see ise teoks, ilma, et oodataks teise otsust - teise valiku ootamine on enese mürgitamine - see, mis on tõsi, seda ei suudeta varjata - ükskõik, kui ilusad on valed ja head on lubadused ja tõesena näivad väited - tõde jääb tõeks. Inimese kasvamist näitab see, kui tema ise võtab vastu selle otsuse, mis teeb temale endale haiget - ta tõuseb püsti, astub välja ja läheb ära sellest suhtest, mis ei ole tema jaoks.
Marianne
11.09.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar