Üks suuremaid õppetunde, inimese elus, on teha rahu iseenda teekonnaga – täpselt sellisena nagu see olnud on. Võtta vastu kogu see informatsioon, ilma, et selle all murdutaks ja enesest lahti öeldaks. Võtta vastu teadmine, et on lugusid, mis lõppesid ära ega lähe enam kunagi edasi. Võtta vastu mõistmine, et on lugusid, milles jäädakse selliseks nagu loo teine osapool valib mäletada. Võtta vastu selgus, et on olemas olulist, mida ja kuidas ei saa kunagi olema.
Valus ja mõistetamatu on vaadata tagasi ja tõdeda – See on see, mida Mina ei ole kogeda saanud – See on see, mida ei ole Minu jaoks olemas olnud – See on see, mis ei ole Minu jaoks võimalik olnud – ei olnud, kuigi seda oli Minule vaja. Miks sellisel viisil. Seda pidin Mina kogema – Seda oli Minu jaoks olemas – See on Minu jaoks võimalik olnud – oli, kuigi seda ei olnud Minule vaja. Miks sel moel.
Laps hakkab enese aega arvama sellest kohast, kus tema sündis ja ta eeldab, et tema tulek tähendas kingitust – teda ümbritsevad on õnnelikud selle võimaluse üle, et temaga koos olla saavad. Laps ei näe ega tea eelnevat. Vahel temale räägitakse sellest, kuid sageli on see aukudega lugu, millest jäetakse välja see, mis näitab vanemaid inimestena, kes valisid iseenda järgi ja pärast – teiste samasuguste seas.
Laps eeldab ja ootab, et tema saab parima võimaliku – iseenda järgi vaadatuna. Laps ei saa aru, et teine inimene teeb oma parima – valides selle hulgast, mis on võimalik ja jõukohane sellele inimesele. Laps ei tea, et üsna sageli on vanem, kuigi kasvu poolest suurem ja pikema teekonna tagajärjel kaugemal, samasugune laps nagu tema isegi.
Vanem võib olla teist inimest kasvatava inimese rollis, kuid ta ei ole inimesena täis kasvanud – tema teel on olnud Minapildi kaotused ja valusad kogemused, teda ei ole mõistetud ega toetatud – tema on kaotanud võimalusi ja tema on pidanud taluma. Selles kõiges peitub kurb tõde – vanem, inimesena, ei saa olla oma rollis see, kes ta ei ole ega ole tal võimalik anda seda, milleni tema ise ei ole veel kõndinud.
Laps, kes on olemas, tahab ja vajab selles hetkes, milles temal jääb puudu või on liiga – täis kasvamata vanem jätab andmata selle, mida laps vajab - täis kasvamata vanem pakub talle seda, mida laps ei taha. Selle äraspidisuse teoks saamise taga peitub informatsioon – vanem mõistab, mida laps temale edastab, kuid vanem ei mõista seda või ei nõustu selle informatsiooniga, mida ja miks tema ise endale teada annab.
Enese lugude sisse ära kadunud vanem ei ole parim, mis lapse jaoks võimalik saab olla – see vanem on lapsega samas, kuid teda ei ole lapse jaoks olemas – vanem valib iseenda ja kui tema ei saa seda teha, siis lapsel, kes on olemas ja tuletab ennast meelde, tuleb maksta selle eest.
Laps sulgeb ennast, sest haiget saanuna ja solvudes, ta kaitseb ennast ja seega ta pöördub ära sellest, kes teda aitama, toetama ja säästma pidi, kuid ei teinud seda. Seda teist ei olnud vajalikul ajal samas või oli, kuid ei olnud lapsele vajalikul moel – oli ise haiget tegemas ja enesest eemale lükkamas.
Sellistes kogemustes sisaldub informatsioon - Minul ei ole võtta sealt, kus Minule ei anta. Minul ei ole saada sealt, kus Minu jaoks ei ole. Need kogemused kõlavad ja on mõistetavad keeldumisena, ära ütlemisena – lõpliku Ei-na.
Laps otsib põhjusi ja vajab selgitusi – seda selleks, et suuta ise muuta enesega seonduvat. Järeldus - Mina olen see, kes ei saa ja kellel ei ole võimalik – põhineb informatsioonil, et keegi teine, kusagil samas, saab ja teise jaoks on võimalik. Selle erinevuse seletab ära põhjus - Mina ei ole osanud olla õige.
Laps kaitseb ennast – ta sulgeb ukse, peidab ennast ära, kaotab mälust – ta ei taha näha Mina olen see kordust ja kogeda seda enese sees. Suletud uksed toovad kaasa energia peatumise – nende taha kuhjub negatiivsus, valu, häbi, viha, kadedus, süü, üksindus, kurbus, hüljatus. Need on informatsiooni kohale toonud tunded, mis jätavad jälje - laps kõnnib tunnete energia lainetel - tema jääb sellele teele, sest sellised tundesõnumid on tema argipäev.
Ennast vähendav energia ei kao, vaid koguneb ja kasvab – seda ei saa ära anda – see käib enese pihta ja kohta. Lapsel ei ole, kellelegi anda ega kellegi poole pöörduda, sest tema on üksinda – temal ei ole tugevust. Teda kasvatab Laps, kellele saapad on liiga suured ja kohtustused ülekohtused – see Laps vajab sama, mida oleva aja laps – mõistmist, hoidmist, toetust – ka sellel teisel Lapsel ei ole tugevust ega ole, kellegi poole pöörduda.
Olev on see, kus saab avaneda möödunu. Suletud laps ei ole avatud ega võimalda enese energia liikumist – tema lugu ei lahene ja tema ei saa enese möödunust vabaks. Laps saab ise anda endale selle, mida ja kuidas temaga ei valitud olla ega temale õpetatud – inimese nägemine rolli taga. Laps, teades tegelikkust, saab valiku – kas võtta oma lugu isiklikult või mitte.
Olevas ajas olija saab liigutada energiaid – teha seda teadlikult. Oleva aja Laps saab viia oma Ema/ Isa – tolle vanema/ vanemate juurde ja tõsta neile sülle. Kui vanem saab olla see laps ja see Laps, kes on oluline, hoitud ja turvas, siis ta saab seista jalad maas – temal on olemas info, selle kohta, et temal on oma koht olemas ja tema on oluline – see on mälestus, et temal on, kellele toetuda.
Oleva aja laps saab avada suletud ukse – teha seda looduses, puuga ühes seistes, kivil istudes, vees ujudes, tulle vaadates, maa pinnal seistes – möödunu saab sel moel tee, millesse voolata – möödunu ja olev ja tulev on ühes – see on ring. See on ühine infobaas – Meie kogesime – Meie elasime läbi – Meie kõndisime välja.
Erinevate aegade mälu kohtub uue informatsiooniga – Meie elame edasi – mitte üks elu ei ole elatud tühja – mitte üks kogemus ei ole ilma põhjuseta - mitte üks samm ei ole tehtud ilma asjata – kogu teekond on olnud oluline, selleks, et see, kes on olevas, saaks olemas olevat infobaasi korrastades, settida sellest välja olulise, mida anda, ise seda järgides, edasi – teekond jätkub – see ei peatu siia.
Marianne
09.09.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar