Üsna sageli on inimese sees olemas tunne, et ta vajab midagi – ta vajab, et oleks midagi ja oleks kuidagi sel moel, et see vajadus saaks täidetud ja teema ometi lõpetatud. Keeruliseks teeb loo, et sellel vajadusel puudub selge nimi – kuid ilma nimeta ei teata, mida ja kuidas täpselt vajatakse. Selgeks saab, et sel moel ei saa teemat ära lahendada.
Tegelikkuses võib inimene kohtuda sellega, mida ta vajab – tal võib see ka olemas olla, kuid ta ei tunne seda ära ja see ei täida teda, sest see ei ole see, kuidas ja mil moel ta vajab. Kui ei teata, mille poole kõndida, siis puudub selge siht ja selle tulemusel on kõik vale, sest mitte midagi ei ole õige – loo alguses olnud tunde nimi on puudu.
Kui ei teata ega tunta ära enese sees varjus olevat tunnet, siis tegeletakse enese tunnete pealmiste kihtidega – tuttavate ja igapäevaste tunnetega, mida valitakse, mida jäetakse, mida asendatakse üksteisega, millega kustutatakse torme ja tulekahjusid. Samal ajal tuleb teele üha uusi ja uusi kohtumisi – kogemisi – korduvat – et märka ometi, leia üles ja lahenda ära.
Kui inimene ei peatu ega vaata/ vaatle, vaid heidab ja tõukab nn vale kõrvale, siis rahulolematus kasvab. Inimene võib ja saab käia otsimas diagnoose, õpetajaid, õpetust. Proovida erinevaid tehnikaid ja abivahendeid, kuulata ja valida mitte kuulata. Inimene on ja teeb, kuid abi ei saa – lahendust ei leidu.
Kõik see – valeks tõlgendatud näiline uus – on, kui lisatud hein kuhja, milles on peidus nõel – mida rohkem on heina, seda raskem on üles leida – hirm on pista käsi kuhja, sest nõel võib ja saab torgata – enese valu kogemise hirm takistab – kätt kuhja pistes ja selles sobrades on tõenäosus, et ise tehakse endale haiget – see on lootusetu olukord – mitte keegi ei päästa ega lahenda eest ära – kui ise ei tee, siis ise salatud tundeni ei ulatuta.
Võtmeks saab mõistmine – kust ja kuidas otsitakse vastust – kuhu, miks ja mille sisse ei vaadata. Lahendusele viib lähemale või lükkab sellest kaugemale enese tähelepanu suund – enese info vastu võtmine või sellest keeldumine. Eneses oleva vajaduse taga on enese tunne – häbi/ hirm olemise ees ja pärast.
Selle salatud ja varjatud tunde põhjus on enese nimetamine kellekski – uskumine, et ollakse KES – nt vähem, väärtusetu, inetu, paks, ohver, vilets, vaene, süüdlane, häbi, vale, ebaõnnestuja jne. Kuna ise on ennast nimetatud, siis mitte keegi teine ei saa seda nime ümber vahetada ega pole vahet, kui palju vastupidist infot antakse – see, mis saab alguse enese seest, selle lahendus on enese sees - miks ja mille jaoks ennast nimetati ja miks on tänaseni ennast selle ja sellisena vajatud.
Marianne
22.03.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar