Ma ei olnud seedinud oma elu ära – ma ei saanud seda teha, sest ma ei saanud olnust lahti lasta – ma ei valinud lahti lasta sellest, mis oli olnud vale. Sel moel oli valest minevikust saanud kestev olevik. Lisaks sellele olin valinud solvumise, sest ei olnud andnud endale luba tunnistada enda õigust vihale – olin vajanud viha, et kaitsta ise ennast – kuna minu abist iseendale ei olnud olulises piisanud, siis säilis hirm järgmise vale kogemuse ees, mil taas olen üksinda ja minust endast ei piisa. Seega olin kinni, vanades valedes kogemustes nii nagu see toimuks ja kestaks reaalsuses.
Arvasin/ uskusin, et mina ei saa olla see Kes ma olen. Täiesti tõsiselt nägin, et mul puudus selleks võimalus – ei olnud luba. Olemaks ühes pidin maksma iseenda kaotamisega - olema teisele meelepärane – ma olin, justkui parimal moel, kuid teine minu vastu ei olnud – tema oli vale. Tema mängis teiste reeglite järgi. Kuid mina olin vaadanud endast mööda ja välja – seal oli teine – pühendasin oma tähelepanu teisele. Ma ei olnud vaadanud enda sisse – sinna, kus olin mina – päris mina.
Vale – otsus, et on vale, tähendas automaatset reaktsiooni – tuleb ära korraldada ja üle kontrollida see, mis ja kuidas välises/ teises toimus, sest just see või too oli olnud vale. Väline oli vale, sest ta ei olnud minu jaoks õige – oli kõlanud häire – olin häiritud ja reageerisin adrenaliini tõusuga – värisesin seesmiselt – vajasin kohest lahendust – vabanemist – tegin, midagi ja olin, kuidagi, et anda endale võimalus liikuda/ tegutseda selleks, et seda pinget, mis tulenes enese hirmust olla, iseenda või teise otsusega, see, Kes on selles loos vale ja sellest otsusest tulenevalt kogeda eemale lükkamist/ välja jätmist - vähendada/ maandada.
Vastu reageerinuna valisin, enese jaoks märgilise loo salvestamiseks, solvuda, sest olin vajanud viha, kuna ma ei saanud võimalust ennast kehtestada, et mõjuda teist peatavalt, teist tõkestavalt, olukorda muutvalt, kuid ma ei saanud olla ka päriselt vihane, kuna mul puudus selleks võimalus – teist ei olnud kohal, pidin enda vajadust varjama või ma ei mõistnudki, et vajasin enesele kaitseks viha jõudu – suutmaks olla tugevam, vapram, suurem iseendast, et kohtuda reaalsusega ja lubada kogeda iseendal enese reaktsiooni – enese tundega sellele.
See oli olnud kiirete lülituste skeem, mis oli ajas paika loksunud juba sel moel, et erinevad etapid jäid tähele panemata. Kasutasin, kuid ei mõelnud ega teadvustanud oma tegevuse põhjust ja eesmärki. Seega tõttasin lugu lahendama enesest väljaspool – teine oli nähtaval ja tema tegu oli võimalik vaadata – selgelt oli näha, miks ja mil moel oli väljas vale. Kuid valeks nimetamine oli tähendanud, et minul puudus kontakt enesega – vale tähendas seisundit – tunde ära tundmisest keeldumist – ma ei tahtnud vaadata tunnete taha.
Minu seljataga on enese teekond – alguses on olnud erinevaid ehmatusi ja kaotusi, mis jahmatasid ja tarretasid – puudus tahtmine/ julgus/ oskus astuda sellesse, kus ei olnud enam seda, mis oli olnud enne või, milles ei pidanudki olema saama seda, mida olin vajanud eilses või vajasin olevas. Järgnev kuhjas kordusi ja uusi „huvitavaid” kogemusi – kuhjaga erinevaid tundeid, mida ma ei jõudnud, ei osanud, ei tahtnud tunda. Mina ei harutanud ennast – mina ise vaigistasin ennast ja vaikisin endast ning pahurdasin, mossitasin, vaikisin, tõestasin, tõendasin ja olin ka agressiivne – ka passiivselt - ilma enese ja olukorra eest vastutust võtmata.
Olin vajanud endale oma aega ja kohta – seda ainult enese oma – minu sees olid lukustatud tunded ja väljas kuulus kõik teis(t)ele – sellist kohta ei olnud. Ikka ja igal pool oli keegi teine olemas. Ikka oli keegi, kellega pidi arvestama. Ikka oli keegi, kellele pidi kuuletuma. Ikka oli keegi, kelle tunnete ees ja käes tuli seista.
Oli olnud kogemuste kaudu õppimine, et teine on tähtsam – tema reageering määras ja nimetas olema, olemise ja kogetava - kui teisele ei meeldinud, kuidas ma sõin või mil moel jõin, millist sõna (nt kuidas) kasutasin, millisena vaatasin, mil moel enese teed lahendasin, kuidas riietusin, kuhu tahtsin minna, mida valisin teha jne – siis teise jaoks valena olemine tähendas põhjuse andmist reageeringuks – väljendada ennast tunnetena, väljenduda tundekülmana, korraldada ära ja kontrollida üle – eesmärgiga muuta mind sobivaks, vaikivaks, õigeks.
Minu tahtmine ei lugenud – ma ei saanud öelda, et see või teine on minu jaoks vale, et vajan teisel moel. Tegelikult sain ju ja ütlesin ka, kuid siis tuli vastu – vaata, kes Sa oled, Sinul ei ole õigust nõudmisi esitada, vaata, mida Sinu heaks olen teinud – oled tänamatu, väärtusetu, vereimeja. Need vastused oli põhjus, miks valisin vaikida.
Aus info oli kohanud sõda – seda ei aktsepteeritud ega olnud see rahu teekond. Endiselt oli olemas kõik see, mis ei olnud hea, kuid me vaikisime sellest ja elasime edasi – Meie sees tehtud ja kogetud kurjad teod ei aegunud kunagi – neid lisandus ajas juurde. Seega oli see, mis oli võimalik – ei valik, millegi hulgast, vaid võimalik – teise valiku järgi sündis teise otsus ja tehti teoks tegu. Kasvamise keskkonnas ei olnud vabadust vabale ja ausale iseendale – väline oli teise kontrolli all ja see tagas selle, et mina ise kontrollisin, selles kohas ja ajas, enese õigena olemist/ vastamist.
Järjepidevust edasi kandes võtsin, pealt nähtud ja enese peal kogetud, mustrid omaks ja kaasa – otsustades, et väline on vale, järgnes osutamine, õpetamine, tõestamine, põhjendamine, mis ja kuidas oli valesti ja mis tuli korda teha, et oleks teada, kuidas oleks pidanud olema – uskudes, et siis ei ole, sest siis on teada ja, siis ei tehta – loomulikult eksisin – valed kestsid edasi.
Vale väljas tähendas tunnet enese sees – seda, mida ja kuidas ma endas tundsin. Okey – teadsin ju, et tundsin viha, solvusin, olin kurb, agressiivne, eemale hoidev – mõistsin ju ennast. Tundsin neid tundeid, sest teine oli olnud ja teinud – põhjus oli kindlalt temas – mina ise ei saanud olnut ja tehtut olematuks muuta, kuid oli olemas võimalus, et enam ei tehtaks – selle pidi tagama korraldamine ja kontroll, mis suunas tähelepanu teise väljendustele ja olemistele – alguse põhjuse väljaselgitamisele ja ellimineerimisele. See oli võimalus, kuid see ei õnnestunud – teine ei valinud mõista mind ega ka iseennast, vaid ründas vastu või valis valetada, et näidelda ja näidata ennast sobivana/ õigena.
See oli muster ja teise reaktsioon, kuid aus vastus on see, et mina ise olin vajanud oma tunnet, sest teise tegu ja valik olid mulle edastanud informatsiooni – selle, mis ja kuidas tema sees oli, milline mõte oli olnud taga, milline kaugus oli vahel, milline oli läheduse aste ja ühes olemise sisu. See info oli nähtaval – just see oligi oli ohtlik ja ärevaks tegev – see tähendas turvatunde puudumist, sest teine ei arvestanud minuga – talle ei olnud oluline minu poolne info ega tema tagajärjega kohtumise kogemus ja sellega toime tulemine – olin üksinda selles kohas, kus meid oli kaks.
Aega oli mööda läinud – ma ei olnud enam sama vana, kuid keskkond oli sama – samad tegelased laval – öeldes välja – see ja see ei ole minu jaoks hea – palun arvesta(ge) minuga - vajan seda ja seda – piirid on siin ja selles. Kohtusin vastupanuga ja vaigistamise katsetega – manipulatsiooniga. Teise soovimatus mind mõista ja koostööd teha, minu oskamatus infot konkretiseerida ja vajadus, ennast kehtestades, oma piire näidata ja neile tunnustust saada ning teiselt tema tunnete ja piiride järgi küsimine, viis arvete klaarimisteni – tõendamiste ja põhjendamisteni, miks üks või teine oma otsuse tegi ja sellele kindlaks jäi.
Kestvad eitused – tähendasid kestvaid tõestusi. Kestvad eemale lükkamised – tähendasid kestvaid põhjendusi. Lahendavat lahendust ei sündinud – erinevad lood püsisid alles. See viis sisemise korratuseni, mis päädis kõhunäärme protestiga ja neerude pingega – mina ei seedinud oma elu ära ega lubanud oma hirmul lahtuda. Mina hoidsin põhjendusi ja tõendusi alles – ma ei saanud edasi minna, kui päris minuga ei oldud arvestatud – päriselt mõistetud seda, et teise samm ja tegu mõjutasid mind ja minuga seonduvat, sest me olime seotud. Ühises ruumis on teise valikute ja tegude tagajärjed ka minu kogeda - kui me ei loo ühist ühiselt, siis see teeb liiga ja vähendab kõiki ühendatuid.
Oli tõde, et aastad olid olnud täis valet – kontrolli ei saanud tõhusalt teostada ja ka ära korraldamistest ei olnud kasu – oli tõsi, et ma ei saanud tagada enese täielikku turvalisust ühises ruumis. Miks – mis mind oli häirinud – mida tundsin endas – mida oli teise samm ja valik tähendanud minu jaoks?
Stopp – ma ei vali astuda edasi - las ma mõtlen – kas ma olen teise sõnade sisu ja mõte või ei ole – kas see, et ma olen ja valin iseenda moel või see, et ma ei vali olla ega teha nii nagu ei taha, teeb mind halvaks ja valeks – ei tee – seda tõlgendust on teisele vaja olnud kindla eesmärgi jaoks – põhjendamaks iseendale, miks ta ei taha ja andes mulle info, et minule ei ole tema elus ausat ja tunnustatud kohta.
Ühises tähendab see seda, et kui üks ei taha, siis teine ei saa – pole ühiselt loodud ühist – ollakse eraldi – eneste jaoks ja pärast. Selle teadmise vastuvõtmine tähendas enese petmise lõpetamist ja tegelikkusele otsa vaatamist – nendes, nn valedes, ühendustes kvaliteedile ei panustata, üksteisega arvestava ühise sisu loomine puudub, toimub sõnade ja tegudega vähendamine, tundekülmusega enesest eemale hoidmine, vaikimine olulisest ja enese lahendamise jaoks kasutatakse tundevägivalda. Teemat tõstatades – keeratakse lugu ümber – manipuleeritakse süütundega ja vastatakse erinevate agressioonidega.
Teadsin seda kõike aastaid, kuid ikkagi uskusin/ arvasin/ märgistasin, et need lood olid jäetud ootele – minule luges see, kuidas ja mis oli, kuidas ja mil moel oldi, sest minus oli vajadus ühise ruumi korda tegemise järele – rahule ja aususele. Seepärast ja selletõttu olin oodanud lahendust – senine oli olnud minu jaoks vale.
Tegelikkuses oli lahendus kogu see aeg olemas olnud, kuid mina ise ei olnud pidanud seda lahenduseks, vaid ära lahendamata olukorraks. Võta või jäta - ometi oli ja on see selle hetke parim lahendus – rohkemale ei ole antud jõudu ega kohta ja rohkemaks ei ole jäetud võimalust. Igaühe tee läheb edasi seal, kus ta kõnnib - see võib minna edasi ühiselt, kuid ka ei pruugi – kindel on see, et tänases on olemas ainult see, mis ja kuidas on siin olemas.
Ma ei pea kinni ega alles hoidma põhjendusi ja tõestusi ega elama möödunus – võimalusel ja vajaduse korral saan anda konkreetse ja selge info, kuidas on hea, millised on isiklikud piirid ja reeglid ühises – see, kes hoolib, see arvestab nendega – temaga koos läheb tee edasi.
Marianne
27.03.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar