Kuigi ei ole päris üheselt ja kokkulepitult selge, kas algus oli muna või oli see kana – siit edasi laiendades – kumb oli olemas enne, kas laps või ema, siis ühes võib ja saab nõus olla – selles koosluses olid mõlemad olemas.
Seega oli mingis alguses olemas kaks, kellest sai üks ja üks. Suhted ja seotus - inimene iseendaga ja inimene ühes teisega. Aeg märkimas teed – ühist või eraldi. Ühised lood – ka enesega ühes astumine on ühine lugu iseendaga. Teekonda alustades ja sellel jätkates tuleb ette erinevat ja seda kogetakse erinevalt – on midagi, mida võetakse vastu ja on kuidagi, millele sõditakse vastu, sest kõik ei ole selge ja koheselt mõistetav. Kõigest ei räägita ja kõigest ei valita ausalt kõneleda. Seega jääb paljut alles ja kõrvale. Jääb alles see, millega ei valita, ei taheta, ei osata, ei saada tegeleda.
Enese algusest edasi kõndides saab alguse erinevate lugude erinevalt lahterdamine. Algab enese loo kirjutamine – nähtavale jäetakse enesele sobiv ja vajalik, must, veel läbitöötamata, materjal lükatakse, valede silmade ja hinnangute eest, sahtlisse varju või lihtsalt oma aega ootama.
Samasugused sahtlid on kõigil inimestel ja kõikides suhetes. Sahtlid kuuluvad kappide või kirjutuslaudade juurde. Olles inimese looming, siis neid kappe ja laudu tassitakse enestega kaasas – neis on varjul erinevad mustrid ja skeemid, salatud lood ja tunded, varjatud kogemused ja teod, ka õhkõrnad unelmad ja soovid, mahasurutud tahtmised ja ära unustatud vajadused. Igas kapis ja igas kirjutuslauas on peidus inimes(te)e seni avaldamata aja lugu.
Inimene ei astu üksinda – tal on kaasteelised – lähemad ja kaugemad – hetkelised ja alalised – hoitud ja ükskõikseks jätvad. Kõikjal, kus kaks saavad kokku ja loovad ühise loo, algab sobitumine ja tasakaalu otsimine – kuidas on, kui nemad kaks on ühes. Enese nurgad ja varjus püsiv kohtub teise varjude ja nurkadega – Mina ja Mina – milline Meie sellest sünnib.
Sellel teel juhtub ja saab olema nii mõndagi. Tõusevad teemad, mis sünnivad erimeelsustest, erinevatest soovidest ja vajadustest, eesmärkide püsivusest ja lahknemistest, oskustest ja käega löömistest. Tuntakse armastust ja kogetakse rõõme, tuntakse viha ja saadakse haiget, jäädakse kokku või minnakse lahku.
Ühist teed käies selgub, et osad teemad ei olegi teemad, vaid hetkeline segadus. Osad teemad kõnnivad kaasas ja neid proovitakse lahendada või nendega ühes elama õppida. Osad neist lahenevad ja need lastakse lendu. Osad jäetakse varju, lihtsalt sobivat ja vabamat aega ootama või salatakse need maha – neid ei saada, ei osata, ei taheta või on olemas keegi, kes ei võimalda neid lahendada. Perekondade, suguvõsade tumedad lood pannakse sahtlitesse, mis kuuluvad suletud ustega kappide juurde või lukustatud kirjutuslaudade sisse. Kuni ja kuna inimesed on olemas, siis need kapid ja lauad on neil kaasas – need kanduvad põlvest põlve edasi.
Seega on igal inimesel kaasas kanda enese must materjal ja lisaks veel kõik need sahtlidest koosnevad kapid ja lauad, millest on saanud läbi erinevate aegade, kellegagi ühes, ühine teema. Ühises ollakse ja ühisest saadakse osa – sahtlites peidus olev mõjutab olemas olijaid – seal on koos see, mida eelnevad on kogunud ja ka see, mida enese ajas on sinna juurde lisatud. Neid, perekondade/ suguvõsade läbi ja väljakirjutamata lugusid, kantakse kaasas ja antakse üle järgmistele. Sellest on saanud ühine raskus – mida ei taheta tunnistada, seda ei peeta omaks, kuid sellest eest pakku ei pääse. Eelkäijate poolt alustatud kapp/ kirjutuslaud on kui elevant keset tuba – seda ei saa ära kustutada – selle saab avada, vastu võtta ja vabaks anda.
Inimestel on kiire. Inimeste isiklikud elud tahavad ja vajavad elamist. Inimeste Minad tahavad ja vajavad ruumi ja õiget tähelepanu. Isiklikud tunded mõjutavad – suhteid ja seotusi võetakse isiklikult – kui ise ei valitud ja iseendale ei sobi, siis ei võeta vastutust – tegelegu keegi teine, kusagil mujal ja kellegi teisega ühes.
Siis nii ongi, et aega ei võeta ja ühiselt maha ei istuta, et harutame, mõtestame ja vabastame. Seda ei tehta, kuid saab olema nii, et kapis või lauasahtlis peituvast valitakse enesele, enesega sobiv, muster, et mängida vanad lood uuesti nähtavaks – kuna võetakse isiklikult, siis inimesed ei mõista, et enese ajal ja enese lool on olemas sügavam tähendus – selles on eilse aja jäljed ja teekond. Sellepärast kaobki kergus ja vabadus – jääb tõdemine, et peab tööd tegema – oma elu elamine ei näi ega tundu enese omana ega õiglasena. Kuna ei ole mõistmist – möödunu, kui enese loo vastu võtmist, siis ei ole selge, mis on enese, mis on eilne, milles on point – mis on käimas oleva loo tegelik sisu ja eesmärk.
Korduvad ebakõlad ja tervikut lõhkuvad mustrid, perekonnas ja suguvõsas, näitavad sügavama teema olemas olemist – kaasa tassitava kapi/ kirjutuslaua kaalu ning sisu. On valitud lisada juurde, kuid ei ole valitud lahendada. Selle asemel otsitakse süüdlasi ja ühist vaenlast, kellele määrata ühise ajaloo kandmise kohustus. Ühisest Meie- st on saanud raskus, millest soovitakse ennast eraldada – mujal näib olevat võimalik olla vaba sellest, mida ei taheta omaks tunnistada.
Ühine Meie on raskus ja vabadust võttev, sest kogu aur ja rõhk on pandud kaasa tassimisele, varjamisele ja vastutuse kandja osutamisele. Sellel pinnal sünnivadki isiklikud kokkupõrked ja vastuolud. Need, kes kokku on saanud, tahavad alustada algusest – ise valida ja ise luua – olla ainsad ja erilised – vabad teiste valedest valikutest ja ebaõigetest lahendustest – enese elu kuulugu ainult enesele – selles ei tohiks olla kohta valele eilsele.
Selle ühise Meie musta materjali raskust kandes ja seda välja elades joonistuvad välja mustrid ja lahendused. Mõni kõnnib kaasas väljakutsuvalt ja ülespuhuvalt näidates, et teeb rasket tööd – kui Ohvri kannatusi märgatakse, et ehk siis ei nõuta ja vabastatakse koos olemisest. Mõni teeb näiliselt, kuid tegelikult viilides. Mõni tassib, kuid mossitab ja pirtsutab. Mõni võttis ja kandis, kuid targutab tagantjärele ja valib süüdistada, sest näeb enesele kaotatud aja suurust. Temal tuli teise pärast tassida ja rassida. Ometi ta vaikis ja nõustus.
On kaaskannatajad – tagajärgedes kõndijad. On erinevad ja eraldi seisvad Mina-d. Ei ole Meie-t – kõiki, kes olid ja on olemas, ei ole tunnistatud ühiseks tervikuks – olid ja on olemas sisemised vaenlased, kellest hoida eemale ja keda jätta välja – olid ja on solvujad ja valu kogejad – isiklik Mina oli ja on tähtsam, olulisem ja vajalikum.
Perekonna/ suguvõsa lugu erinevate tunnete värvide plejaadina – kõik sama, mis on olnud, on koos selles samas, mis olevas ja elavas on olemas – eilses astujate poolt värvitud lood ja rüüd on tänases kõndijate kanda. Kuna ja kuni ei ole võetud vastu enese kohta süsteemis, siis selletõttu ei mõisteta enese lugu olevas ja selle olulisust kõigile ja kõigele sellele, mis on olnud, olemas ja saab olema.
Marianne
23.03.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar