Mööda teid kõndides ja erinevat kogedes tuli tõdeda – minul ei ole vaja omada ega teostada kontrolli, et olla mina ise – ausalt enese moodi. Minul ei ole vaja kasutada jõudu, et panna teist, ennast, minu või meie loo jaoks ja pärast, muutma. Mina saan anda enese info, et anda võimalus seda kuulata ja vastu võtta.
Kui mina, oma lugu jagades, kohtan rünnakut ja vaigistamise/ allutamise katset, siis ei ole see koht ja aeg, kus ennast tõestada ja põhjendada. Kui ei valita vaadata sõnade taha ja kuulata loo sisse, siis ei ole minul vaja jääda ootele ja enese aega edasi kulutada, et suletut püüda avada.
Kui olen öelnud seda, mida ja kuidas, siis on teisel olemas vajalik informatsioon - kui tal on küsimusi, on vaja rohkemat, et saada selgust, siis ta saab seda teha – küsida juurde. Kui ta ei vali olla kohal ja olemas, vaid soovib ära minna, et mujal olla, siis on see tema otsus – enesele teada olevatel põhjustel vastu võetud. Teine teab, miks ja mille jaoks ta enese tee valinud on. Ka tema ei pea põhjendama ega tõestama ega oma aega kulutama sellele, mida ja kuidas ta ei soovi.
Oligi nii olnud ja sel moel valitud, kuid oli olnud lugusid, milles mina jäin kohale, et ennast kehtestada, sest olin uskunud - teine peab olema/ kuulama/ mõistma/ osa võtma. Olin läinud ka ära, kuid pöördunud tagasi, et uuesti proovida - tegin seda sellepärast, et mina ise ei olnud nõus enese otsuse tagajärgedega – vajasin seda, mis ja kuidas oli minule vajalik, kuid ma ei tahtnud vastu võtta enese kaotust – kogemust, et teine ei valinud samale teele astuda – Meid hoida alles.
Minus oli olnud muster – oli olnud midagi, mida olin jäänud vajama – see oli pilt Meist koos – see lükkas tagant ja sundis jätkama – kuid ma ei küsinud iseendalt, et mida ja kuidas ma tegelikult, olevas, vajan. Mällu salvestunud pilt näitas, et teises oli loo lahendus ja võti, kuid minu kaotus ei olnud teise oma – teine valis ise oma tee.
Olin kartnud kaotada ise ennast – oma möödunud aega – möödunus oli meid kaks, kes koos – olevas ei olnud. Tundus, et olla see, kes ma olen, oli vaja möödunu ja olev kokku panna – üheks tervikuks ehitada. Kuid see ei olnud võimalik, sest teise teod ja sammud näitasid, et Meid ei olnud juba ammu olemas.
Meid ei olnud - mina olin. Olin seisnud liival ja joonistanud üha uuesti olnut – meri saatis laine, laine järel, randa ja kustutas järjekindlalt pildi – olin seisnud ja olin olnud üksinda – see oli tõelisus. Panin käed ümber enese – see on minu Maailm - valides, enese, olen ma tervik - iseendana iseendas.
Marianne
25.03.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar