Kevadine hommik on mõnusalt karge aeg, et minna ja kõndida teel. Armastan selliseid hetki, mil loodus ei vaiki – ühed olid siin üle talve ja nüüd nad laulavad oodi kevadele, teised lendavad, erinevates kujundites, üle taeva või kõnnivad põldudel – ka nemad annavad endast märku, et on tagasi jõudnud või peatuse teinud. Erinevad hääled, värvid ja lõhnad – see on üles äratav ja põnev Maailm minu kõrval.
Koolipäeva hommikud kulgevad tavalises rutiinis – 2 km matka ühes suunas ja siis 2 km matka sama teed tagasi. Kõnnin kaasas ja kõrval. Vahel vestleme, vahel vaikime, vahel jagame, vahel vaidleme, vahel kokku põrkame.
Vastamisi viib vastu olu – erinevad eesmärgid ja soovid. On ise olemise kasvamise aeg – ise tean – ära puutu minusse ega minuga seonduvasse. Okkad, vaikimine, torin, vaidlemine, eitamine, suuremaks kasvatamine – erinevad võimalused, kuidas ennast kehtestada, kui ei valita enese osa eest vastutust võtta või ei taheta olevat endale mitte sobiva teemaga täita.
Mõistan reageeringu mõtet ja kasvamise aega. Vahel siiski jätkan, kui on oluline öelda välja. Vahel lõpetan ja/ või vahetan teemat – arvestan teise sooviga. Vahel vaikin – vaigistan ise ennast, sest ei taha kohata teise reaktsiooni. Erinevad valikud, proovides leida tasakaalu enda ja teise vahel. Vahel õnnestub paremini, teisal jääb mõru maitse suhu ja mõned korrad olen ka teekonna pooleli jätnud – keeranud, Head aega! öeldes, tagasi.
Ühisel teekonnal sünnib miski sellest, mida ja kes soovib/ vajab. Vanema töö ei ole kerge – enese vastutuse, ühise hoidmise, piiride näitamise ja nendega arvestamise õpetamine ja ikka ka õppimine. Raskeks teeb selle järjepidevus – hoidmine ja jätkamine erinevate tunnetega kohtumisest hoolimata. Ei ole kerge näha, kuidas teine põrkab eemale ja jääb maha. Ei tahaks kuulata teatud hääletooni ja kuulda sõdivaid sõnu. Pole hea kohata protesti ja saada rünnaku osaliseks.
Ära võta isiklikult – ei võtaks ju, kuid siin tulevad mängu enese tunded, mustrid ja oskused, mis tõukavad, toimuvat, võtma enese pihta käivalt. Tänagi teadvustasin, kuidas mind takistas, enda seisukohta välja ütlemast, hirm olla vale – väline olukord sai olulisema tähenduse, kui ise enese sees – jah, ma mõistsin, et see toimus minu arvelt. Mina ise olin valinud vaikida enese arvelt, kuna teise tunde puudutust, välises, oli kordades halvem taluda – uskusin, et see näitas mulle mind.
Stopp – see seal ei olnud ju mina – see seal oli teine iseenda põhjusel valitud iseenda reageeringuga. Olin osaline, kuid ei olnud looja – minu sõnadele, teole, olemisele oleks saanud vastata ka teisiti – kõik oli selleks võimalik – teine valis ise, mis ja kuidas.
Meil mõlemal oli sama eesmärk – hoida ise ennast – olla ise enese moel ja saada sellisena aktsepteeritud. Mina ei olnud teisele liiga tegemas ega võtnud temalt ise olemist ära - temal oli võimalus valida. Minu sõnades oli info – olen loos osaline, sest teise teol saavad olla tagajärjed, mis puudutavad ka mind – tänane lahendus tuleb veel läbi minu. Välja ütlemine oli enese väärtustamine ja hoidmine – mina ei olnud sellepärast vale ega valinud ise või näidanud ette vastu reageeringut.
Loos oli ka enese õppetund - enese ajaloo jälgedena tundsin, et vajasin viha selleks, et olla julgem, suurem, tugevam hirmutundvast iseendast. Sellest iseendast, kes võttis teise manipulatsiooni isiklikult – pelutavalt ja peletavalt – see ei olnud selline reaktsioon, mida oleksin soovinud kogeda. Ma ei tahtnud oma ilusat ja head aega sellisele loole anda, kuid ma olen ema ja mina olen ise – see seal on teise kasvamise teekond – sellepärast on oluline anda info selles kohas, kus toimub vahetult ja saab teha muutuse.
Ma ei valinud olla vihane - natukene seda hääles küll kõlas, lisaks hirmule, tõsidusele ja tumedale väsimusele – minus ei olnud kergust, sest ma astusin, sel moel, neid samme esimest korda – nägin, mõistsin, teadvustasin ja edastasin oma info. Kõndisime vaikides edasi, ühel hetkel kuulsin - vabandust.
Marianne
28.03.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar