Saab selgeks, et lapsepõlve on mööda läinud, kui mõistetakse ja kogetakse, et kuigi ollakse olemas, siis enam ei olda, lihtsalt, jaoks ja pärast olemas – nii nagu vanasti – tehakse vahet vanusel ja vanuses ja lähedusel. Läbi kogemuste saab selgeks, et enese olemine on enese vastutus. Suhte hoidmine on töö iseendaga ja suhtega. Mitte, et peab vajadusest või kohustusest kantuna, vaid enese vastutusena – ühes olemise soovist lähtuvalt – mõlema soovist hoituna – on olemas ühine eesmärk.
Kui siis inimesed ongi enese elu elanud ja teed ei ole kõrvu ega ühes kulgenud – ei ole enam loodud ühiseid mälestusi, teineteisest, koos olevatena, vaid igaühel on olnud oma vabadus olla mujal, valida väljas olevalt – iseendale sobivalt – siis jäävad järele põgusad hetked, peatustes kohtumised.
Kui siis on külm ja kõle, sest kaugus on liiga suureks rebenenud, siis on küsimuse esitamise koht – täpsustamise hetk - kas on teisel teisele oma elus kohta – milline see koht on – mida ja kui palju see sisaldab – mis on selle koha hind.
Kuigi olin ise ennast nimetanud, endas tundnud, enda jaoks ja oma kaotanud, siis tegelikult oli nii, et mina ei olnud vale ega sobimatu – mina ise olin ja ka teine oli valinud ise enese järgi. Mina olin see, kes oli läinud alt – astunud vana rada – vaadanud seda, kuidas tundeliselt näidati ja tundeid lisades serveeriti – olin jäänud uskuma, et olin see, keda suurelt ja värviliselt kogu loo autoriks nimetati. Tegelikult olin olnud parim võimalik nendes raamides, selles kitsas praos, mis minu jaoks jäetud oli ja millega mina ise nõustunud olin. Suhet ei olnud - oli peatustes kohtumine – ühist ruumi ei olnud enam ammu.
Suureks kasvamine toob kaasa rohtunud lapsepõlve teid. Istusin lauas samade inimestega, kes olid olnud omad, kuid enam nad ei olnud minu omad. Vastutasin enese eest – see oli see, mis ja kuidas oli olemas. Mina ei olnud olnud ega olnud kohal käinud – mina ei olnud panustanud. See ei näidanud süüd, vaid osutas olevat - lisaks oli juurde panna, et olekski olemas olnud ainult siis, kui oleksin ise kohal käinud, kuid ma ei valinud seda teha, sest enam ei olnud neid, kes oleksid minu aegu ühendanud – need, kelle jaoks olin laps olnud, olid ära läinud. Jääjad kõik olid ise ja valisid ise endale sobiva – kellega ise, üle vahemaade, ühendust pidada.
Väideti - ei ole sellepärast, et Sina – kuid õige on – ei ole sellepärast, et Meie. Üksinda ei ole võimalik – on vaja seda teist, kes ka oleks asjast huvitatud. See on raamides hoidmine ja piiridesse jätmine – on ainult siis või siis. See ei arvesta eluteede muutustega ega vabadusega ega soovidega – sel moel jäädakse kunagistesse rollidesse kinni – ei kasvata teineteisega kaasas ega järele ega mõtestata iseennast rollis ja rollipaarides ümber - ei räägita sellest, mis ja kuidas on päris, millisena ollakse päriselt - jäädakse kunagise aja mälestuseks.
Peatuses koos istudes tundsin ennast eraldi olevana, olin kurb, habras ja kaotanu, istusin ja olin koos, kuid mina ise ei loonud, kellegagi, pidavat pinda, ei loonud ühist ruumi ega avanud ennast, andnud teisele võimalust avaneda ja jagada. Olin olemas – olin valmis vastama, looma ühenduse, kui oleksin näinud huvi – seda ei olnud - me ei ühendanud aegu. Me ei kohtunud - me olime hetkeks koos - oli lihtsalt ühine peatus.
Minu jaoks oli see hüvastijätt lapsepõlvega. Eilset enam ei olnud – teed olid rohtunud. Mäletati ja tunti ära, kuid ajas kasvanud vahemaa oli vahel. Hetk möödus – taas teed viisid teisale - enese päris ellu tagasi.
Marianne
26.03.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar