Võimalust nägin -
selle teo teoks tegin -
sõnad ulatasin
ja loosipileti vastu sain.
Ruudud välja kraapisin –
olev nähtavaks sai -
võitu ei tulnud -
ühesuguseid vigureid
kokku kolme ei olnud.
Tundus, et kaotasin,
sest pilet tühi oli -
kuid, kas see oli ka nii -
kogemuse ju sain,
teadmise, et seal,
kus on võimalus
ei tähenda,
et tulemus
on see,
mida mina
võimalikuna nägin
ja selletõttu ootasin.
Julgesin ju astuda,
julgesin ju valida -
see on olulisim -
tühja piletit
mina ei jää alles hoidma
ega sellega kaasnenut,
kui võimaluse kaotust,
taga leinama -
prügikasti prahi viskan
ja oma teel edasi astun.
On ju nii,
et ühest küljest
ma ei saanud,
seda, mida võinuks,
kuid teisest küljest
mina ka ei pidanud
välja mõtlema
ega hoolt kandma,
kuidas sülle langenuga
oleksin edasi toimetanud,
kuidas tasakaalu,
„lisaks” saadu eest,
balansis hoidnud.
Näib,
et justkui alguses
tagasi oleksin -
ei saanud olema
seda, mida ei olnud.
Kuigi mina maksin
proovimise eest,
siis tühi loos
ei ole kaotus,
vaid võit -
mina endast aru sain -
mida soovin
ja milleks valmis olen -
palju nõus,
ühes olemise eest,
maksma olen.
Mina ei kauple enesega
ega enda väärtusega,
mina ei ole võtta
ega ole välja jätta -
mina enese elu elan -
külalised nende kohtadele asetasin -
nemad olemas on,
kuid ei enam seal,
kus nad enne olid -
nemad ei kuulu
minu poolt loodud perekonda -
seni lahti seisnud ukse sulgesin -
minu kodu on minu koda.
Marianne
09.102023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar