Elas ja oli kord mees. Rahvuselt juut, kes abielus saksa soost naisega. Kui sai selgeks, et juudid on need, kes on valitud viha allikaks ja määratud valeks, siis tuli midagi teha. Kuidagi oli võimalik, et mehest sai SS ohvitser.
Kindlasti ei olnud see kerge tee ega teenistus. Kindlasti ei olnud see lihtne ka neile, kes kõrval ja teadsid sellest – tagajärjed võisid olla kõigile halvad. Mehe naine tundis hirmu enese ja ka laste pärast – teadmatus ja ähvardav oht. Ühel hetkel võttis naine vastu otsuse – ta ohverdas mehe, et päästa ise ennast ja teisi. Tema ise andis oma mehe üles.
Mees tuli sel päeval koju, ta astus tuppa ja siis ta vahistati. Viimane ühine hetk nägi välja selline – naine ja teised seismas teisel pool pikka lauda – mees nende vastaspoolel. Mees oli välja jäetud – teistest eraldatud. Naise otsus ei olnud ühiselt tehtud – see oli olnud iseenda päästmine – võimalus võimatust olukorrast pääseda. Oli sügav vaikus, aeg justkui peatus – mees oli jahmunud ja temani jõudis teadmine, et loo lõpp on lõpuks käes.
Naine tegi oma sammu – ta mängis oma kaardid välja. Temal pidi saama olema kergem ja parem, kuid tema tulemus oli sama, mis mehel – ta sai karistada enese teo pärast. Juudi varjamine – juudi lapsed. See oli pööre, mida tema ei osanud oodata. Naine ei teinud rahu, sest tema ei saanud rahu. Oli viha mehe vastu, keda enam ei olnud, kuid, kelle pärast oli käes vale olevik. Naine ei olnud pääsenud oma saatusest – mees pidi olema süüdi, sest too oli olnud vale.
Aja lugudel on erinevad kihid – kui lood jäävad pooleli, siis tullakse tagasi – saadakse kokku ja lahendatakse olnut tänases. Tegelaskujud tulevad tagasi - nad saavad ühendatud, et jätkata. Nad ei ole samad – tänase aja jooned ja lood on olemas – need segavad ja hägustavad. Pole selge, miks on, kellegi vastu, olemas tugevad tumedad tunded ja midagi nimetut väga sügaval pimeduses enese sees.
Olin seisnud selles viimases ühises hetkes – näinud iseenda, kui mehe, osa loos. Võtnud vastu iseenda ja oma valikute tagajärjed. Jah, mees oli juut. Jah, mees ei tahtnud surra. Jah, mees tegi omadele liiga. Jah, mitte keegi ei olnud süüdi – loodeti ja püüti paremat. Minek oli vabanemine – samm, mida ise ei suutnud teha. Lõppes ülekohtu tegemine oma rahvusele ja omad said vabaks sellest hirmust, et mis siis neist saab, kui vale tuleb avalikuks. Mees mõistis naise otsust ja tänas teda vabaduse eest – andis naise vabaks.
Lugu näis olevat läbi – vana aeg näis saavat rahu. Arvasin, et lugu ehitati üles mehe pärast – mehe vastutus enese tee ees ja eest. Kuid ühe poole samm eemaldas katte sügavuselt – naise solvumine ja viha ei olnud lahenenud. Võttes oma osa eest vastutuse mees lahkus – lavale jäi naine enese osaga loost - tema kohtumine iseendaga. Senikaua, kuni mees ei olnud veel oma sammu teinud, sai teda süüdistada ja naine ennast ohvrina näha. Nüüd tuli valguse kätte tema osa, tema tunded ja neist sündinud valikud – ülekohus ja soovimatus näha enese osa loos.
Enese tunded on olnud enese poolt loodud – ei ole võetud vastutust enese valiku tagajärgede eest. Jahmatav mõistmine, et mehe kõrvaldamine ei toonud oodatud rahu – naine tegi teoks selle, mida tahtis ja sai rahu ning võidutunde selles hetkes, kui mees viidi, kuid see tunne ei jäänud kestma, sest naine kohtus enese teo tagajärgedega – tema oli tegelikult see, kelle samm tõi kohale saatuse kõigile, kes olid looga seotud – lapsed kaotasid elu oma ema tõttu.
Marianne
25.10.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar