Inimeste teel
sünnib ühte ja teist,
inimeste vahel
toimub ühte ja teist -
kui päevad on päikeselised
ja koos olemised õnnelised,
siis ollakse teisele toeks -
ollakse vajadusel olemas,
kuid kui pilved sõuavad
ja tunde varjutavad,
siis kostab ette heitmisi
ja kõlab süüdistusi -
„Mina endast andsin -
Mina endast ilma jäin -
rolli kaotasin!”
Saadi anda,
sest oli olemas see,
kellele oli anda.
Saadi anda,
sest oli vajadus
ja oli võimalus -
kohtusid teed.
Näidates,
saajat võlglasena,
kirjeldades
teda tänamatuna,
tahetakse,
et toda poleks enesena olemas -
tänases päevas iseendana olemas -
sest kui ei oleks,
siis ka poleks.
Just nagu
oleks too,
kellele anti,
ilma saamata
jäänud hoopiski
olemata -
tema elu jäänuks elamata
ja just selle eest,
et elab ja on,
tuleks andjale,
kahjutasu maksta.
Jah, andmine lisas -
andis võimaluse lisaks,
kuid andmata jätmine
ei oleks olevast vähemaks võtnud
ega elava olemist lõpetanud -
olev oleks endiselt olemas olnud -
loonud enese elu
teistsugusel moel ja viisil -
vabana kahjutasunõudest.
Enese poolt antust
on kahju neil,
kes ei anna andeks -
neis on tunded,
millega ei ole tegeletud -
nendele tekitatud kahju
ei ole korvatud -
tunded on teise poolt
peale sunnitud -
võla nägemine tähendab,
et antu ei ole kasu
kaasa toonud.
Võlg on see,
mis tuleks tasuda,
et tasa saada -
võlg sünnib siis,
kui poolte vahel
on kokkulepitud,
et see antakse
ja see vastu saadakse,
kuid sellest leppest
pole kinni peetud.
Tunded ei ole tasu
ega tänamatus
ega ka kehv investeering -
see on kooliraha -
õppimise teekond -
miks tahetakse,
et teine kuuletuks
ja enesest lahti ütleks,
kui teda võlglaseks nimetatakse.
Marianne
11.10.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar