Tundsin masendust,
tundsin jõuetust -
mina ei saa,
sest minust ei piisa -
kohtasin piiratust -
millegi püsivana säilitamist,
millegi alles hoidmist.
See oli,
kellegi looming,
see oli
elav energia,
sest seda vajati,
sest seda taheti,
sest see andis võimaluse
olla olemas just sellisena
nagu olla valiti.
Sellepärast
see ei muutunud,
sest seda ei muudetud,
sellepärast
see ei muutunud,
kuigi mina olin muutunud.
See ei muutunud,
sest muidu oleks
iseennast kaotatud -
oma enese lava ära lõhutud.
Pimedus ja süngus,
valguse puudumine,
sest Valgele Valgusele
seal kohta ei olnud -
valgus oleks varjud hajutanud
ja valed paljastanud.
Võinuks ju olla
ja edasi kesta
see looja looming,
kuid ülekohut tegi see,
et teistel inimestel
olid oma kindlad rollid kanda -
nendega olid nad sissekirjutatud -
sellesse Maailma määratud
juhendi järgi mängima,
pimesi uskuma,
sõnu lausuma
ja tegusid tegema.
Pimeduse varju pugenu,
pimeduse säilitamiseks
ja rollis püsimiseks,
uskujaid ja järgijaid vajas,
hirmu tundjaid vajas -
elavat võbelevat energiat
enesele lisaks vajas -
need, kes nähes
ja nõustudes,
loodu sees
kaasa mängides,
selle elavaks lõid -
loojat tema laval
tunnustasid
ja õiges rollis nägid.
Vajati
võlglasi,
süüdlasi,
valesi,
kuid ka
päästetuid,
ära kaitstuid,
allaheitlikke,
sõnakuulelikke,
vastuvaidlematuid -
kõik need
sobivaks jõuks olid -
nemad aitasid
Maailmal elus püsida,
veel suuremaks kasvada
ja selle tõde laiemalt levitada.
Pimedus ja vaikus -
pimedus kustutas valguse,
vaigistades inimeste hääle -
uskuge, järgige,
uskuge, järgige -
ennast ulatage
pimeduse sisse
ennast ära kaotage.
Seni, kuni looja vajab,
ennast rollis olevana,
seni tema
oma loomingut ei muuda -
sellepärast ei ole sellel teel
eemalt vaatamist -
terviku nägemist
ega tema osale loos
otsa vaatamist,
sest see ei ole see etendus,
tema roll sellist lahendust
ette ei näe.
Kuni tahtsin,
et looja muudaks oma Maailma -
mina ebaõnnestusin,
kui lõpuks peatusin
ja loo sisse vaatasin,
siis nägin,
mis ja kuidas,
siis mõistsin,
et ainus lahendus,
mis lõpetab,
on see,
et mina ise
enam ei vali
kaasa mängida.
Sain öelda välja,
et kaasa ei tee –
see ei ole etendus,
mis loodud koos
ja kõigi jaoks -
sellepärast on
see, kui lõks -
ennast ei saa
selles kohas muuta,
sest osatäitjatena
on kõigil
kindel roll kanda.
Osalisi kirjutati sisse
ja neid kirjutati välja,
sõnu neile suhu pandi
ja tegusid omistati,
kuigi nad ei olnud teinud
ega olnud lausunud -
ei, nemad seda ei teinud,
seda tegi lavastaja,
kes neid kuulis
ja neid nägi,
kui päriselt sündinust
valis mööda vaadata.
Kõik jäi kestma,
kuna loo looja
seadis jooned
ja määras tegevuse -
kõik selleks,
et tema saaks olemas olla -
mängida
enesele vajaminevas rollis -
lava oli tema,
etendus oli tema -
ja tema tegi,
päris elus,
selleks kõik,
et tegelased tema lavastuses
„õigetena” käituksid
ja omal kohal püsiksid.
See ei ole minu Maailm,
selles mina ei mängi,
sest selles mina ei kasva
ega muutu -
sellel ei ole
olemas oleva minuga
seost rohkem,
kui samanimeline tegelaskuju,
keda, justkui woodoo nukku,
tunnetenõelaga torgiti-
ja ma endas tundsin,
ja ma ennast nägin,
ja ma kaasa mängisin.
Olin uskunud
elavat reaalsuses,
kuid see reaalsus
õudusunenäona mõjus -
ma ei olnud välja pääsenud
ega iseendaks tagasi muutunud
oli olnud tegelaskuju -
tundnud ja näinud
ennast iseendana,
kuid siis kogenud,
et loo looja
ja etenduses osalejad
nägid mind
hoopis kellegi teisena -
seal oli minust kilde,
seal oli minust jooni,
seal oli tehtut
ja oli sündinut,
kuid sellest kõigest kokku
oli loodud
keegi teine -
see KES ei olnud Mina.
Süütasin valguse -
tuba sai valgust täis -
võtsin Valge Valguse
peopesadele -
näitasin enesele teed -
näitasin kõigile,
kes samad,
kes samas,
suletud Maailmast
teed välja.
Negatiivsed jõujooned,
mis mõjutasid olijaid,
olid kaasa tulnud minevikust
ja olnud olevikus uuesti loodud,
vähenesid ja hajusid ära,
kui lõpetasin vaikimise -
rääkimine on valguse ette toomine -
see siin on olemas,
see siin mõjutab olevat.
See samm tegi info teatavaks -
kõigile, kes samad,
kõigile, kes samas,
kõigile, kes kunagi olnud,
kõigile, kes täna olemas,
kõigile, kes homme tulemas -
enam ei peideta
ega varjata -
Meie ei vali enam
vanas loos mängida.
Valge Valgus
on näitamas
igale ühele teed -
on, uue alguse, Aeg -
kõndides enese teedel,
kõndides enese loos -
luua ennast Inimesena
muutuvana ja kasvavana -
enama loojana.
Kõik on üks -
üks on kõiksus.
Marianne
07.10.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar