Tõlgendame maailma ja inimesi, kellega me kohtume ja koos elame/ oleme. Proovime enese jaoks ära seletada toimuvat. Anname nimetusi ja leiame põhjendusi. Anname inimestele nimetusi nende käitumiste ja väljenduste põhjal. Lähtume oma kogemustest ja nende puudusest. Püüame ise ennast aidata ja vajadusel kaitsta. Loome enesele käitumisõpikut, et mõista seoseid ja ellujääda.
Ehmatav kogemus on kogeda tugeva ja negatiivse tundena väljenduvat inimest – näha ja kuulda vahetult, kõrvalolijana, või saada valitud väljendustega ise pihta. Kindlasti ehmatab selline kogemus seda, kes ei olnud valmis selliseks kohtumiseks. Kindlasti tähendab see kogeja jaoks hirmsat hetke – ta ei saa aru, mis ja miks toimub. Ta ei mõista, miks see, kes oli, seda sellisena enam ei ole. Kõige hirmutavamaks teeb loo see, kui tunne muudab seda inimest, kes tähendamas turvatunnet, armastust, ühendust ja enese Mina väljaspool iseennast.
Tunnetesse sukeldunud inimene on ehmatav kogemus, sest see on ootamatu ümberlülitus. Korraga saab selgeks, et inimesel on kaks või enamgi erinevat nägu ja väljendust ning kui on üks, siis ei ole teist. See on traumaatiline kogemus, mis võib lahustuda, kuid samas ka salvestuda – jätta elava jälje ja luua alguse, toimunule seletuseks leitud põhjendustest ehk uskumustest sündivatele, käitumis-, mõtte- ja ellujäämismustritele.
Traumaatiline kogemus ehmatab hinge kinni. On hirm hingata ja liigutada, sest ei teata, mis juhtub edasi ega seda, kuidas toimunu võib kogeja jaoks lõppeda – millised on tagajärjed. Esimene ehmatav muutumine ei pruugi jääda ainsaks ja tagajärjed saavad olla nii füüsilised, kui ka vaimsed. Tundemuutuja võib võtta vastu otsuseid, määrata karistusi, lüüa, lõhkuda, karjuda, vaikida jne – teha kõike seda, mida tema hea pool ei teeks – põhjustada hirmu, halba ja valu.
Me ei tea, kuni me ei ole kogenud, milliseks teine inimene võib muutuda, kui ta valib olla positiivse ehk hea tundena või negatiivse ehk halva tundena. Elades koos ja/ või valides ühes tegutsemise, me saame nende kogemuste osaliseks. Me õpime tundma seda, kuidas ja milline teine on siis, kui ta valib olla üks või teine tunne. Saame teada, kas meil on teda ja temaga ühes olemist hea või paha kogeda. Saame kogemuse, kas oleme hoitud ja meiega arvestatakse või kohtume tundemuutujaga, kes kaob inimesena, keda me tunneme, siis, kui ta vahetub.
Tundemuutuja tähendab kogeja jaoks ohtu – see toob kaasa teadmatuse ja hirmu - uskumist või ka kogemust, et sellises situatsioonis ja sellise inimesega ühes olles on elu ohus. Tundemuutuja, muutununa, kaotab justkui oma algse rollinime, sest kogeja alateadvuses saab ta nimeks Koletis, Vaenlane, Oht, Vale jne. Uus nimi on seletus tema muutusele. Nimevahetus tähendab ellujäämiseks mõeldud tegevuskava aktiveerumist ja sellest tulenevate ülesannete täitmist.
Miks koletised ega vaenlased, meie eludest, ei kao, vaid jäävad alles – kord ümbernimetatutena jäävad sellised inimesed ikkagi nimetatuteks? Me ju õpime tundma iseennast – ka meis on tunded ja me vallandume nendena. Me kogeme, et see, kes muutus, ei olegi meile eluohtlik ja ta võib-olla enam ei muutugi nn halvaks tundeks – aeg ja kasvamine teevad oma töö. Kui me ei muuda tundemuutuja nime, siis me tahame, et too kannaks Koletise, Vaenlase, Ohu jne nime edasi. Seda on vaja sellele, kelle sees on traumaatiline mälestus seni, kuni ta ei ole enese lugu mõistnud.
Seletuse, et ühe inimese sees on kaks erinevat olijat või ühte ei ole kohal siis, kui teine on, anname siis, kui me ei tule toime tunnetes inimese eraldamisega iseendast. Me ei anna teisele luba tundena väljenduda, sest see tähendab alateadvusest tõusvat hoiatust – elu on ohus. See inimene, kes on saanud nimetatud, jääb kandma võrdusmärki ohuga. Traumaatilise jäljega inimene ei vali Koletist või Vaenlast oma ellu ega taha temaga tegemist teha. Vahel ei ole saatus armuline – Koletis on enese pereliige või lähedane. Seega - PEAB olema ühendatud sellega, kes tähendab hirmu ja ohtu elule.
Tundemuutuja ehk Inimene ja Koletis ei ühendu üheks tervikuks, kui Inimene ei näita enese seotust Koletise tunnetega. See tähendab, et tundemuutuja ei kommenteeri ega põhjenda oma käitumist, ta ei vabanda toimunu pärast – ta ei võta vastutust oma teo eest. Sellest jääb mulje, et tema, Inimesena, ei olnud see, kes oli Koletis.
Kui tundemuutuja ei võta vastutust enesega toimuva eest, siis usub see, kelle pihta tundevalang pöörati, et tema põhjustas muutuse – tema on tundemuutuja muutumise põhjuseks. Ta ei tea, mida ta tegi – siit sünnivad uskumused. Kuna tea ei tea, siis ta ei saa kindlustada enese turvalisust – ta ei tea, mis võib ja millal saab, olla järgmise muutumise alguseks. Siit sünnivad mustrid, et kui teha nii ja jätta tegemata teisiti, siis võib õnnestuda – ära hoida kordumise. Siit sünnib ärapäästmise sundus – kui päästa ära see, kes muutub, siis see tähendab enese pääsemist. Ära pääsemine tähendab, et ei pea kogema hetke, mil hing jäi kinni ja hirm tarretas paigale.
Mida me kardame - mis on see kõige suurem hirm, mis on juhtumas siis, kui teine valib olla tunne ja ta muutub?
Marianne
25.03.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar