Sündides saab inimene, lisaks oma perekonna - ja eesnimele, endale hulgaliselt rollinimesi, mis näitavad ära tema asendi eelolnute ja tulevaste reas. Selline seotus ei ole valitav ega allu soovile lõpetada rolli kandmine, sest need on energeetilised kohad ja sidemed süsteemides. Need on, sest inimene on, olemas olevana, osa olnust, olevast ja tulevast.
Maailm tundub algavat iseendaga, sest enese loetav algus on enese sünd ja sellest tulenevalt ollakse enese alguspunkt – see Kes on Mina. Inimese Mina on see, kes loob ühenduse olemas oleva(te)ga – rollis olevana. Kuigi inimene alles astus lavale ei ole see sugugi tühi, vaid täis tegelasi, kes mängimas läbi omaenese lugusid ja osalemas enesega seotud lugudes. Olemas olevad ühendused on kui punktiirjooned, mis näitavad kätte ühendatuse ja rollipartnerite nimed, kuid see, milliseks, iga olemas olev, ühendus saab loodud, kui elujõulised need on ning, mis ja kuidas neis liigub – see sünnib vastastikkuse suhtluse käigus.
Sünniga kaasnevad rollinimed on justkui mängukaardid ehk rollide näidised, mille sisse nagu peaks ja tuleks sobituda, sest juba aegu enne on oldud ja ka tehtud. Tulija haaratakse keerisesse kaasa veel enne, kui temale endale on selge KES ollakse. Toimuv on kohapeal sündiv improvisatsioon – tulija on visatud vette ja nüüd tuleb tal ujuda - kuhugi ja kuidagi – kuid, vanade mallide ja uskumuste kohaselt, seda tuleb teha õigesti. Tulijalt oodatakse, eeldatakse, vajatakse ja tahetakse – see ei ole alati see, milline ja kuidas ollakse vahetuna, vaid ka eelnevate aegade tulemusel ja põhjal. Kohandumine, kohanemine ja takistused – ellujäämine. Kas on ka mängulusti ja põnevust - seda alati ei tea ega saa, sest ühe inimese elus on päris palju - Peab olema – olemist.
Üksteise järel või ka korraga lavale astujad, haaravad nagist valmispandud riided ja mängivad nii nagu oldaks, kuid ei nii nagu ise ollakse, sest ei ole peatutud ega mõtestatud – milline Mina ma olen, kui ma olen Mina või Tüdruk, Poiss, Ema, Isa, Naine, Mees, Poeg, Tütar, Laps, Õde, Vend, Lapselaps, Õelaps, Tädi, Onu, Mängukaaslane, Naaber jne. Seega, lihtsalt ollakse - ollakse kõikjal justkui ise – sellise iseendana nagu olemine õnnestub ja see parimal/ halvemal moel välja kukub. Kuid on üsna keeruline õppida ise ennast tundma, kui - Peab olema - olemas olevast osa sel moel, et tuleb omandada ehk ülevõtta mallid sellest, kuidas on olnud, kuidas oodatakse ja millisena ollakse valmis, tulija tulemust, vastu võtma ehk kogema.
Laval olijale, kes mõtleb ette välja selle, et - Kuidas ma olen siis, kui ma olen ... - saab, iseenda, kui selles rollis olija, olemise kogemuse alles siis, kui ollakse ja mängitakse päris partneriga ühes. Vahetu kogemine - reageerimine ja repliikide vahetamine - kuulamine ja vastamine - vastuvõtmine ja vastuvõtmisest keeldumine – tõmbuvana või tõukavana – see on loo areng erinevais vormides ja tempos.
Inimene kogeb alates enese algusest, et tema ise, rollipartner ja ka nende vaheline seotus saavad olla, kas õiged või valed – see on tõlgendus puudutustele, mida võetakse isiklikult. Koos olemine tähendab võimalust olla õige või vale – mäng, kas voolab või tõkkab – tahetakse olla edasi, et kogeda veel või siis välja, et lõpetada teise või iseenda, kui rollis olija, loomine ja kogemine. Sünniga kaasnevatest rollidest ei saa astuda välja, kuid ei pea olema igas vaatuses laval ega laval olles – aktiivse tegevuse keskpunktis.
Enese sündimine, Maailma, tundub, kui ukse pauguga lahti lükkamine – näib ju nii, et hüpatakse lavale ja hõisatakse - „Mina olen siin - võtke mind vastu ja nautige!” Ometi ei tähenda see seda, et selline sissetulek ja lava vallutamine võetaks vastu orkestri, lillede ja kestvate ovatsioonidega. Erinevad rollid, neis toimuv ja kogetu, õpetavad inimesele üsna kiiresti selgeks, et mitte miski ei ole iseenesest mõistetav ega võimatu ega ka paigale naelutatud ehk muutumatuks jääv.
Rolli olemas olles on käsil rollimäng ehk suhe rollipaarist tuleneva partneriga. Rolli olemas olles on ka partner olemas, kuid too ei ole, ainult teise jaoks ega pärast ühisel laval seismas - ühine lava on mõlema teede kohtumisepaik. Üks on, sest teine on, kuid mõlemad on veel palju enamat. Selle jaoks, et lugu oleks ja saaks keerulisem, on tegu, kui sooduspakkumisega – kaks või enam ühes – mõlema poole pealt vaadatuna, sest iga roll ja selle lahendus on kui omaette võrrand, milles mitu muutujat.
Rollinimi määrab ära raamid ja sisu – põhjus, miks ollakse ühes. Rollis olemine ja rollipartneriga ühes olemine tundub segadusse ajavana ja halvana kogeda, kui, olles laval, ja kandes rollinime, ei ole selge iseendale ja/ või ka teisele see, kellena seal ollakse ja kellega kohtutakse. Ollakse, justkui üks – rollis olija, kuid samal ajal ka teise või ka kolmanda, neljanda jne rolli kandajana või mõjutustega. Mäng kulgeb üle kivide ja kändude, sest riided on sobimatud – sisu ei lähe kokku välimusega ja ootused ei leia kandepinda.
Kui tunded voolavad üle ääre, siis on inimene pirts ja tema teod ettearvamatud ning sõnad partsti välja lajatatud – soov on, et segadusse ajav olemine lõppeks. Inimene ei mõista, mis on pildil valesti, kui rollipartner ja ühes olemine on valed kogeda. Vahetades, eneses rolle, ei vaheta inimene riideid ega tõsta üles silti, millel parajasti käsil oleva rolli nimi kirjas. Ega ta tea sageli seda isegi, kelle rollis ta valib olla. Ega ta jõuaks seda sageli tehagi, sest vahetuse kiirus võrdub rallisõitjat abistava tiimi meisterlikkusega.
Inimest, kes ei tea - Kes ta kus on - saab olla liiga palju ja samas ka liiga vähe – ta on kõik ja ta ei ole midagi. Ta vahetub ja vahetab nimesi ja olemisi. Ta valab ennast täiega välja, proovib ühendada ja ühenduda sellega, mida vajab – otsib partnerit kõigile osadele iseendast - ka nimetuile osadele. Täiega sissehüpanust ei ole partnerit sellele, kes eeldab, et ta on rollist tulenevas suhtes - kindel sisu ja raamid. Suhted on konfliktsed, kui inimene on konfliktis iseendaga – Kes Mina Olen, kui ma olen ... ????
Inimesed on seotud, sest rollinimed märgivad kohti ühises süsteemis, kuid pealispinnal ollakse üksteisest sama kaugel, kui kaugele on võimalik ära minna. Suhted ei toimi, tülid ja vastukäimised on igapäevased. Otsitakse erinevaid lahendusi ja vajatakse väljapääse. Suhted katkevad ja vahed tulevad vahele – ei ole probleemi, kui ei ole seda või toda, mis või kes teeb haiget.
Enese kaitsmiseks blokeeritakse teine ära – katkestatakse ühendus – ei võeta vastu ega anta endast – ei jagata ega olda osa, et ei saaks vale puudutuse osaliseks. Selline lahendus ei lahenda teemat, vaid lükkab vältimatut edasi – süsteemi iga osa on oluline. Iga osa seisab omal kohal ja nad on ühendatud selleks, et energia saaks, liikumise suunas, vabalt voolata.
Selleks, et rollisuhe, kui suure süsteemi üks osa, oleks töökorras ja mööda seda saaks, takistusteta, liikuda süsteemienergia, on rollipartneritel kasutada erinevad ressursid – ka möödunu, oleva ja tuleva toetus ning teadmised. Koha omajal on vastutus hoida seotust – näha ennast oma kohal ja rollipartnerit enese kõrval. Oluline on teadlikkus ja vahe tegemine iseendal, kui Minal ja sellel, kellena ollakse rollis – rollinime ja rollisisu ühtsus – riided olgu sobivad. Töö rolliga on iga osa olija vastutus - see on ühes sündiv looming iseenda ning ühiste võimaluste piires - rollipartnerite Meie-l on ühise koostöö tulemuse nägu.
Marianne
28.03.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar