Sageli ei mõista, et MIKS küll ometi. Miks teine ei tee nii nagu ta võiks? Miks teine ei anna seda, mida ta saaks? Miks teine ei ole nii nagu temal on võimalik? Miks ometi teeb ta teoks oma valiku, kui teisti tehes, olles ja endast või oma andes, saaks ju olema enam ja kordades parem?
Teine teeb, annab ja on nii nagu ja sellisena, milleks temal ressurssi jätkub või on ta nõus vahetusena andma. Inimene ise on ka ressurss. Inimene vahetab ja panustab ise ennast sinna, kust ta saab vastu seda, mis annab enesele, iseenda vastu, vajamineva. Kui on ja saab, siis võib ja saab. Kui ei ole, kuid ikkagi antaks, oldaks või tehtaks, siis tuleks andmine enese arvelt.
Kuigi on nii, et tõesti saaks olema parem ja olema saaks enam ning rohkemgi veel, kui teine valiks teisiti, kuid tõsi on see, et ta ei pea olema, endast andma ega tegema, kui ta ei vali teistmoodi valida. Mis siis, et võiks, saaks ja uskumuste või ühiselu reeglite järgi peaks. Teine ei ole, anna ega tee, kui tegemine, olemine, andmine tähendavad kaotust – millegi kaotus oleks suurem, kui see, mida võita saab.
See, kes vaatab kõrvalt ja kogeb vahetult, ei mõista valikut õigeks lugeda, kui see tähendab temale kaotust – tema võit jääb kättesaamatuks või saadav kesiseks. Nähakse enese kaotust ja usutakse, et ei olda hoitud. Kaotusetunde taga on peidus enese hirm - kaotuse tunnistamine tähendaks hirmu tõeks saamist – uskumusega loodud kogemuse kordust, mis tähendab uskumuse tõeks saamist.
Kui tundsin eneses hirmu, siis kogesin selle hirmu, mis püsis aegade hämarusse peitununa, puudutust. Kaotuse nägemine on tähendanud, et olen hetke, milles mina olen see - Kes on Hüljatu, lävel. Kogedes seda, mis kinnitab Hüljatu nime kandmist, tähendas see, et kohe kogen ma seda, mida kogesin siis, kui selle nime enesele, enesega toimunu seletuseks, andsin.
Iga kord, kui olin seismas hetkes, kust ei olnud pääsu ega saanud enam olematuks eitada olemas olevat. Olin taas see Hüljatu, kes koges väljajäämist – teadlikku välja jätmist tervikust ehk Meie seest – tagajärjeks oli olnud kaotus – elu kaotus.
Tundsin hirmu, et kunagine kogemus kordub taas. Kartsin tähelepanu valgusvihku, mis teeb teatavaks otsuse – ma ei teadnud kunagi ette, kas see saab olema õige või vale. Mõlemad variandid oli võimalikud.
Uskusin, sest tahtsin uskuda - sel moel sain mina olla ohver ja sellele, kes kunagi tegi teoks oma otsuse, jäi süüdlase rolli. Tahtsin uskuda, et süüdlase sõnad ja teod olid kunagise elukaotuse põhjuseks, kuid tegelikult olid need olnud tagajärg sellele, mis oli juba teoks tehtud.
Järgmine hetk ei ole olnu kordus – see ei ole kuristik jalge ees, vaid võimaluste vabadus. Olev oli ja on kunagiste teoks tehtud otsuste tagajärg. Kuigi tuli ja tuleb maksta oma enese sammude ja valikute eest, otsin üles võidu – mina ei PEA enam hirmus ega vales elama – see on kergendus – selgus, et lõpp ei tähendanud lõppu, vaid järgmine samm tõi enesega ühes uue alguse.
Marianne
27.03.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar