„Sina oled see,
kes on,
kohtumõistja poolse otsusega,
valeks nimetatud -
Sina oled valesti elanud,
sest oled liiga teinud,
sest oled teiste arvel elanud,
sest oled isekas olnud -
vaid iseendaga arvestanud.
Sinu süü
tõestab ära see,
et olid selline,
kuid ei olnud teistsugune.”
Sõnad,
need lendavad pihta,
sõnad,
need süüdistavad,
sõnad,
need ründavad -
pihta saanul
hinge kinni ehmatavad -
sest olin ju,
tegelikult tegin ju -
mina ise
oma elu elasin -
ju siis olen,
ju siis vale olen.
Justkui olnuks võlgu
seistes kohtumõistja ees -
mis kärbes teda hammustas,
kui tema ise ei ole see,
kelle õigusi ta kaitseb,
kelle valusi mõõdab,
kellele tehtud ülekohut vaeb.
Tõstab tormi ja marutab -
sõnadega nahutab
ja kokkuvõtva hinnangu lajatab -
VALE -
Sina oled see,
kes on Vale.
Võtab enesele õiguse,
mis pole oma,
seisab kohal,
mis pole tema -
sõnades õiglust
ja õigust nõudja
teostab ülekohut -
ta kättemaksu ihkab
ja karistada soovib
omaenese kogemuste eest.
Süüd saab rohkem,
kui ohvreid kokku enim,
siis lõpuks ta jagu saab
ja ohvri põlvede nõtkudes
saabub karistus,
kui timuka kirvelöök -
Sina oled süüdi
igavest ajast igavesti.
Ja ohver see
jäigi uskuma,
et ta on süüdi
ja on vale,
kui tema,
enese moel,
oma elu elas.
Hea ja lihtne on nimetada,
teise poolt tehtut valeks osutada,
kui ise pole sama koha peal seisnud,
ise omal nahal kogenud
ega otsustama pidanud -
eemalt lahmimine
ei tähenda ise kogemist
ega iseendaga maksmist.
Tõde on vaataja silmades -
kui tema näeb,
siis nii ongi -
jah, ongi nii
nagu tema ise
näha valib
ja näha tahab.
Marianne
22.03.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar