Oli aeg,
mil mina ise
oma ema
koletiseks nimetasin -
lapse mõistmisega uskusin,
et koletis oli see,
kes ema alla neelas
või siis ära viis
või siis ära peitis
ja ise asemele jäi.
Ema
ei oleks ju nii teinud
ega sellised sõnu kasutanud.
Ema
oleks hea olnud
ja minust hoolinud.
Koletis
oli põhjus ja seletus,
miks ema muutus -
hea ja soe valgus kadus,
kõle külmus ja pimedus
mind puudutas.
Koletise olemas olemine
tegi olemise kergemaks
ja edasi elamise lihtsamaks -
koletis teeb seda
ja on selline,
mida ema kunagi ei tee,
kuidas ema kunagi ei ole.
Ema ja koletis
erinevas tempos vahetusid,
kuni lõpuks ema kadus -
ta tagasi enam ei muutunud.
Nüüd,
kui käes on eluloojang,
siis iga kõne lõppedes,
eneses lootsin,
et sõnad viimased -
Ema on see,
kes lausub need.
Pettusin
ja huuled kokku pigistasin -
kui Ema ei olnud viimane -
taas koletise selgituseks tõin,
kuid siis mõistsin -
hoopis vana ja väsinud
Inimene oli see,
kes teiselpool,
kõnetraati,
sõnu teele saatis.
Marianne
23.03.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar