Mis on pildil valesti? - kindlasti tead seda küsimust. Vahel on lahenduse leidmiseks etteantud üks variant, kuid üsna sageli on tegu mõistatusega, kus kaks pilti seismas kõrvu. See on võimalus proovida, kui mitu erinevust - nn valet - üles leitakse.
Vahel võid elada oma elu ja näha ennast osalisena ühes Maailmas, kuid samal ajal tajuda, et see võib-olla vale, sest kusagile, sinna samasse, on teine Maailm ära peidetud. On, kuid ei ole. Ei ole, kuid on. Sel moel ei saa kahte võrrelda, et mõistatust ära lahendada. Seega ei tea, milline neist on õige - kas see, mis praguneb või see teine, mis aimdub pragudest.
Trauma sündimise aeg on hetk, mil inimene saab kogemuse, et tema olev enam ei kehti. Korraga selgus, et on olemas kaks Maailma - minevik ja olevik - maa pettis inimese jalge all ja ta kukkus sellesse, mida hetk tagasi veel olemas ei olnud. Hing jäi jahmatusest kinni, sest see, uus Maailm, ei olnud see, mis oli olnud olemas. Selles, avanenud Maailmas, juhtus see, mida teises ei oleks kunagi toimunud.
Maailm, mis purunes, koosnes inimese vahetutest kogemustest, enesele loodud või ülevõetud uskumustest, soovidest, unistustest, õpetustest – see oli, selle aja teadlikusega, iseenda mõistmise, sõnade ja ettekujutustega maalitud pilt. Selline Maailm oli osaliselt tõene, kuid osaliselt põhinemas eeldustel, sest palju oli olemas kogemusi, mida veel ei olnud kogetud.
Inimese esimene või esimesed kogemused sellest, et Maailm võib ja ka saab olla ning võib valida kohelda teda teisiti, kui on osatud oodata, võivad olla kerged ja vastuvõetavad – inimene kohaneb ja kohandab oma ettekujutust Maailmast. Ta ütleb endamisi – „Aa, see on nii, okey, sellega tulen ma toime.”
Kuid, kui kusagil enese alguses saab olema selline kogemus, mis ei ole vastuvõetav ega allaneelatav, siis on saadud trauma. See on kogemus, mille käigus kadus turvatunne – enese kindlus – keskpunkt, mis tähendas allesjäämist, ei pidanud – sellel oli korraga teine nägu ning väljendus ja see ei hoidnud, vaid astus inimese vastu.
Trauma tagajärjel vajab inimene selgust – kas see, mis on, on see, milline see näib. Inimene tuleb elamisega toime, kui ta teab ette, kuidas ja millisena tema Maailm toimib. Turvaline Maailm vajab selgust ja üheselt mõistetavust, korda ja kindlust, piire ja kontrolli. Kuid sellisel moel kokku ehitatud Maailm erineb reaalsusest – see on jäik, paindumatu ega kohane tegelikkusega, sest see on Maailm, mida inimene vajab, et püsida ülesehitatud iseendana.
Üsna ruttu saab inimesele selgeks, et elu ei ole tasane laineloks ega siledaks silutud tee, vaid erinevate kogemuste saamiseks, võimalusi pakkuv ja loov, kontrollile allumatu müsteerium. Kui traumaatilise kogemusega inimene peab elama keskkonnas, kus ühele, valusale ja veel läbitöötamata kogemusele, järgnevad samalaadsed, siis ta ei ole enam vaba hing, vaid oma ellujäämise eest võitlev vang. Kuna ta elab ja peab edasi elama, siis leiab ta enesele võimalikud lahendused ning loob oma süsteemid.
Igapäevane elu ühes sellega, kes peidab eneses, aegajalt ilmuvat nägu, mis muudab suure või väikese inimese Maailma teiseks, on kui Vene rulett. Eluohtlikuks tõlgendatud situatsioon ja teine(sed) inimene (sed) - tähendab pidevat stressi ning vajadust ise ennast ja Maailma enese kontrolli all hoida. On hirm - kas pind peab või petab. On teadmatus - millal, maski langedes, pilt vahetub. Inimene on valvel, et reageerida - proovida ise ennast ära päästa. Kuid lahendamata traumad tähendavad, et ta ei suuda ise ennast aidata – temast ei piisa.
Traumaatiliste kogemustega inimene näeb ja tajub selle Maailma olemas olemist, mis tungis varjust välja – kuu varjatud külge. Enese kaitsmiseks – ehk samasuguste korduste vältimiseks – püüab inimene olla õige, et hoida õiget pilti püsivana paigal ja tervena. Järgnevaid satuselööke kogedes, kaob inimesel usk ja lootus, et oleks – tema Maailm saaks olla teisiti – turvaline ja pidav. Varjus olnud Maailm tõuseb ja jääb – inimene elab kõverpeeglis – see Maailm, mis oli alguses, kaob mälestuste hämarusse.
Traumaatiliste kogemuste jälgedega ehk trauma sündroomiga inimene, kes on sageli valinud enesele ohvri rolli, mäletab neid mälestusi, mida ta on harjunud mäletama. Ta mäletab neid lugusid, mis kinnitavad Maailma kõverpeeglist vaadatuna. Ta ei mäleta seda osa enese elust, mis ja kuidas kinnitaks, et kadunud Maailm ei ole katki ega kaotsis. Ta ei mäleta neid lugusid, sest ta ei ole tõlgendanud neid sellistena. Ta kahtles(b) nende tõesuses ja vajas(b) kinnitusi, mis veenaksid teda ümber. Kuid miski ei suuda tema otsust kõigutada, kui ta usub, et see Maailm, milles ta elab, on ohtlik, tema elu on ohus ja temal tuleb teha kõik selleks, et ellujääda.
On olemas kaks varianti. Kui on, siis ei ole. Kui ei ole, siis on. Kui on hea, siis ei ole halb. Kui on halb, siis ei ole hea. Teisi võimalusi ei ole ega tea. Traumaatilise kogemusega inimene usub seda, et ühe Maailma asemel, on olemas kaks. Inimene, kes on kaotanud oma esimese ehk turvalise Maailma ja elab vale pildi sees - ei saa ega oska kahte Maailma ühendada. Inimene ei vabane traumast, sest ta ei ole mõistnud, et tema otsus – Minul ei ole! - tundub nii nagu kunagi ei oleks olnudki. Trauma tähendus – Mul ei ole enam seda Maailma, mis oli. Kuid trauma olemas olemine tähendab, et olnu oli olemas. See, mida ei valitud mäletada, on olnud ja on endiselt olemas – Inimene on olemas.
Minu Maailm on vale - inimene ei saa minna edasi, kui ta usub, et loo lahenduseks peab ta minema tagasi. Kui ta usub, et ta peab tagasi minema selleks, et õige Maailm ära parandada/ üles leida – ainult sel juhul saab ta õigesse pilti tagasi minna. Inimene ei saa valet Maailma ära kaotada ega õigesse Maailma tagasi astuda – on aeg mõista ja vastu võtta teadmine – see, mis oli ja see, mis on, on üks ja seesama Maailm – inimese oma. Maailmal on mitu palet ja inimestel erinevaid väljenduseviise, mida nad valivad kasutada.
Marianne
01.03.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar