Olles saanud
ja olles andnud -
olles osa,
on inimene osa.
Olles osa
antakse ja hoitakse,
et tervik,
ehk inimene ise,
jääks alles.
Võib saada
ja olla osa,
kuigi inimene ise
ei näe või ei taha
olla osana.
Osana olemine
tähendaks temale vähemat
ja enesele kahju toomist -
kui olles osana
tuleks anda
ära enesele kuuluvat.
Samas on nii,
et osana olemine
annab võimaluse
enesele vajaminev saada
ja nii - ise ennast alles hoida.
Olles osa
ja kasutades,
enese hüveks seda,
mis tervikus on,
vastu andmata seda,
mis enesel on -
vähemat luuakse -
tasakaal kaotatakse.
Nõudmine
ja tasu ootamine -
„Pean saama,
sest olen olemas!” -
tähendab astumist
ja elamist
teiste arvelt.
See on kasutamine
ja endale küsimine
nii nagu ei oleks
ega saaks,
ajal, mil omal on
ja ise saab.
Kaalutlev
ja manipuleeriv Ohver,
kes ei ole andestanud Maailmale,
sest ta on tahtnud enamat,
kui oli ja on,
ümbritsevates süümepiinu tekitab.
Ta ei valinud olla aednik,
kes annab võimaluse kasvada -
luues olevast enamat,
ta oli pidetu katkine hing,
kes valis võtta vajamineva,
sealt, kus oli ja sai.
Endast ei jaganud -
see tähendanuks
vähemaks jäämist,
ise ennast ei jaganud -
see tähendanuks,
ilma jäämist -
enese oma,
see on enese oma.
Mida laiem on ring
ja sügavam kraav
enese ümber,
seda kaugemale jääb vale
enese keskmest -
ise endast.
Sellel, kellel andes
jääb vähemaks,
see peab saama asemele,
kuid juba ennetades,
et oleks olemas
ega jääks vähemaks.
Õppetunni eest
ei pea tasu saama
ega otsima seda,
kes maksab kinni
valu ja vermed.
Enese tee
on enese valikute tagajärg,
kuid laps ju ei vali -
tema kogeb
oma vanemate valikute tagajärgi.
Kibestunud laps,
kes maitselt viha,
ei anna andeks
oma vanematele
ega Maailmale.
Kui see laps,
kellele tassis vähem
ja alati puudu,
saab ja kasvatab lapsi,
siis ta neid karistab
ja maksma paneb
omaenese tee eest.
Ta ei loo paremat -
ei too välja enesest
ja lastes parimat,
vaid ellujäämist,
vette vistes,
kogemuste kaudu õpetab -
uju või upu -
ja enesekaitsevajadust,
lähedaste eest,
päevast päeva korrutab.
„Olen siia jõudnud,
sest mina ise
olen oma sammud astunud” -
tähendaks mõistmist
ja enese osa eest
vastutuse võtmist.
Inimene on osa
ja ta saab osa -
ta saab toetuse
ja vajamineva,
et ise astuda
oma enese sammud -
see on iseenda vastutus -
enese sammude tagajärjed
jäävad enese kanda.
Mida, see katkine inimene,
kes ennast ohvrina esitles,
Maailmale ei andestanud -
ta sai olla õige seal,
kus ta teadis,
et see oli vale,
kuid seal,
kus temal oli õigus olla õige -
ta nimetati valeks
ja tema kanda jäid tagajärjed.
Kuna ei olnud ega näinud
ega leidnud üles võimalust,
kuidas anda enesele elu,
mis õigem ja kergem,
ta kibestus ja tundis viha -
ei valinud olla enese parem Mina,
ta võitles, et ellu jääda -
tal tuli ujuda,
et mitte uppuda
enese poolt valitud sammude
tagajärgede sisse.
Marianne
17.0.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar