Aitäh Robert, et olid kohal ja minu jaoks olemas
Valusad mälestused on kunagiste traumade jäljed. Kui valid neid avada – need välja ja ära rääkida, siis, kuidas on tavaliselt – mida oled harjunud ise tegema - millisena kohtad Maailma?
Kui ütled oma sõnad - "Mina kogesin ja mina tundsin .." - siis kõlab see, kui süüdistus – "Sinu pärast!” Kui teine kuulab ja vastab - „Mina ... , mina ... ,, - siis kõlab see, kui süüdistus - "Sinul ei ole õigust tunda, sest Sinu enese pärast!”
Kui rääkida, enese sees, iseendale või väljas olevale kuulajale, siis tulevad, vastu, põhjendused – AGA ... ju siis nii pidi olema, äkki ikkagi mina/ Sina ise, tema ei saanud teisiti, temal oli nii või naa, mina/ Sina ise tegid nii või naa jne. Need väited vähendavad olnut ja proovivad sulgeda tunnet – „Ära räägi - mata maha – unusta ära!” Need otsused tähendavad hukkamõistu – „Kuidas saan(d) (lubada enesele) sel moel tunda? See on vale - olen(d) vale!”
Valusat tunnet avavale inimesele ei ole kohta – ta peaks ise, iseenda sees, iseendaga toime tulema. Tunnet tundvale inimesele ei kohta - ei ole aega, et tundega ühes olla. Üsna tavaliselt on nii, et tunde avanud inimesele ei ole turvalist kohta ega piisavalt aega ja sellepärast ei kaota mälestus oma valusat puudutust. Vaja on rahu – sõjavaba hetke - turvalise ruumi loomist ja hoidmist – "Tundsin, sest oli – tunnen, sest on ja oli – see, mis oli, ei olnud minu suhtes okey. See on okey st turvaline, kui ma selle välja ütlen."
Kui kusagil on mädapaise, sest pind on sisse läinud, siis ei kao see ära sellest, et põhjendada – mädapaise on sellepärast, et laua äär on kidaline ja ise vedasid oma kätt mööda pinda. Pind tuleb välja võtta, mäda välja lasta ja haav ära puhastada. Tuleb olev nähtavaks teha – ellujäämiseks vajalikud olnud, kuid kuhjunud tunded, ilma kaitset teostamata, halvustamata ja süüdistamata, välja lubada – anda enesele aega ja oma tunnetele koht - siis saab haav paraneda.
Marianne
20.02.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar