Teekonnal saatmine

 

Kui siis,

ära minemise aeg on käes

ja jääb üle,

lõpetades viimast peatükki,

sulgeda raamatu kaan,

siis on see teekond,

siis on see saatmine.

Inimesele ollakse seltsiks,

temale ollakse toeks -

kõrval kõnnitakse -

saadetakse viimasel teel.

Kui Kolgata mäele,

oma viimse hingetõmbe poole,

kannab inimene

ise ennast, kui risti.

Iga samm

tuleb enesel astuda,

iga hetk,

mis alles,

veel kohal olla -

hingata sisse

hingata välja.

Koht pandud on paika,

kuid aja pikkust

ei osata ette määrata -

veel on,

veel on alles -

võimalus olla,

ja omi mõtteid mõelda -

enesega ühes viibida.

Sõnades on veel -

Minu Oma -

mõtted omatava küljes -

maisest kinni hoitakse,

sest usutakse,

veel vajatakse -

miks seda enam ei tea,

kuid nii harjunud ollakse.

Vaibudes ja tasanedes

mõistetakse -

olevast lahti lastakse -

minul enam ei ole vaja.

Kõrval ollakse,

teekonnal saadetakse,

kuni hingamine lakkab -

on veel,

kuid enam ei ole.

Raamat on lõpetatud -

saatjad lisavad kaaned

ja tõstes mälestuse

enese õlgadele

ta viimasesse puhkepaika kannavad -

mullast oled Sa võetud

muld Su tagasi pärib.

Marianne

13.02.2023.a