Suur ja rauast laev,
see mitu korda päevas,
meres laineid künnab -
üle lahe sõites,
inimesi kaasa võttes,
neid koju või tööle,
kuid ka seiklema
viib ja toob.
Taas laev, mis sõitmas üle lahe -
otsast otsani on täis bookitud -
siia inimesi kokku on kuhjatud -
kostab astuvate jalgade sahin,
keegi tõuseb ja tool põrandat kriibib,
keegi ennast istuma seab
ja tool häälttegevalt liigub.
Kõikjal kiliseb ja koliseb -
seina taga kõvasti kolksatab,
kui kaan potile peale kukub,
kahvlid taldrikuid kriibivad,
tassid taldrikuga kohtudes kilisevad,
klaasides jääkuubikud kõlisevad,
inimeste kõnekõmin täidab ruumid
ja muusika oma osa otsa lisab.
On helide kakofoonia
selles suletud kastis,
ei ole vaikust
ega puhkust,
üksteisele peale
ja teine teise otsa -
kõikjal ja kõik
ühel ja samal ajal
toimub ja väljendub .
Iga heli on võnge,
pinge ja tõuge,
helide lainetus,
helilainete võrgus
on abitu olemine
ja see,
välja pääsematus,
on õudne.
Kuidas ujuda välja,
kuhu tõmbuda kerra,
et ei tuleks
ega oleks seda,
mida pole hea kogeda?
Proovid eest minna
ja otsida vaikse nurga,
kuid lõbus turist
leiab tee ka sinna.
Laevalagi on lainepisaraist libe
tuulehabe pritsmeist on tihe -
olles kuival oled märg
kui vees ujuv särg.
Olles laeval,
oled laevas
kinni
koos kõigi nendega,
kes sama saatust jagavad.
Viisakad inimesed -
need naeratavad,
viisakad inimesed -
need teisi inimesi ära ei söö,
viisakad inimesed -
need välja kannatavad
selle ühise sõidu,
mis viimas neid üle lahe.
Marianne
02.02.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar