Trauma on vägivaldne kogemus enesena olemise vastu – olen, olen vaid Mina, kuid minust ei piisa ja ma ei saa ise ennast aidata. Traumaatiline mälestus on veel läbitöötamata lugu. Inimene on leidnud mooduse, kuidas oma kogemusega ühes edasi elada, kuid sellest tundest, mis selles hetkes salvestus, ei ole ta lasknud lahti - ta seisatus - samm enne tunnet - ta balanseerib piiri peal. Traumaatiline mälestus on elav mälestus – inimene teab, et kui ta selle avab, siis on ta tagasi seal, kus ta oli ja kogeb uuesti sedasama, mis oli, nii nagu see oleks ja toimuks olevas hetkes.
Inimene ei saa minna edasi, sest ta ei taha minna tagasi. Ei ole, et on enne ja pärast, kuigi elu muutus, sest oli enne ja sai olema pärast. Traumaatiline mälestus on aktiivne minevik olevikus. Edasi astumiseks tuleks inimesel, ilma enesekaitset kasutamata, seal, ära olnud ajas, leida lahendus, kuidas selle kogemusega ühes edasi elada – see oligi päriselt, see toimuski täiesti reaalselt. Mina olin - Mina olen. Mina kogesin – Mina kogen.
Ära olnud ajas tuli inimesel leida töötav moodus, kuidas selle iseendaga, kes peab olevikus kohal olema ja toimima ning selle iseendaga, kellega juhtus, ühes edasi elada. Ta ütles iseendale – Mina pean! - või kuulis või uskus ta end kuulvat teisi ütlemas või mõtlemas – Sina pead! Kõik see, mis on Mina PEAN, tähendab vastumeelsust ja vastupanu, allutamist ja allumist, kontrolli ja heakskiitu ning õige tähelepanu püüdmist – see tähendab, et vabadust, iseendana olemisele, ei ole.
Oli, mis oli – inimene elab edasi. Ta teeb oma parima. Selleks ta võis „unustada” selle, mis oli – ta ei mäleta, kuna ta valis mitte mäletada. Selleks ta võis proovida kustutada mälust kogemust, kuidas oli, kui oli - kehast puudutust, kõrvust hääli, ninast lõhna. Kuid vahel, kohates ärritajaid, mis meenutavad ja äratavad, tuleb tal taas tegeleda kustutamisega. Inimene elab haavatuna – elava jäljega, mis sunnib teda reageerima ja hoiab terroriseeriva hirmu all – Kohe, kui komistan või eksin, siis kogen uuesti.
Kuigi inimesel on olemas tänase aja teadlikus, võimalused ja olevik, mis ei ole sama minevikuga, on ta mälestuse vang ja sama abitu, kui varem. Seega, on ta enese sees sunnitud kogema, sobivatel tingimustel, sama – minevik elustub olevikus. Enese aitamiseks otsib inimene võimalusi, et kaotada oma elust see kogemus ära. Ta vajab kohta ja aega, et suuta muuta enese minevikku nii, et olnut ei oleks kunagi olemas olnud. Ta ei nõustu enese eluga – ta ei võta ise ennast, kui seda, kellega juhtus, vastu.
Sellise vaatenurga alt lähenedes jääb mälestus elavaks – inimene otsib võimalust, mis teda päästaks. Järgnevad valed kogemused tagavad ohvriks olemise võimaluse – inimene ootab ja kannatab – teiste käes on vastutus ja kohustus – ohver ei ole tugev ega osav, ilus ega hea, tema ei oma võimalusi, ta on väärtusetu. Kõik valel poolel olevad omadused on teda iseloomustavad. Ta teab, kes ta on ja ka seda, kes ta ei ole ning ta teab oma õigusi – temal on õigus kättemaksule, karistatavale osutamisele ja tasule kannatuste eest. Tema saab tõusta kõrgemale ja olla üle – selles kohas on ta ÕIGE.
Kuid ta kogeb, et ta ei küüni ega sirgu – tema ootustele ei vastata, tema uskumused, kuidas peaks saama olema, ei kehti. Ikka on nii, et elu on temale võlgu – temale ollakse võlgu – valede kogemuste kogemise eest. See, mis oli, see oli vale – nii ei oleks tohtinud juhtuda. Inimese sees on uskumus, et kui oleks läinud õigesti, siis ei oleks olnud. Oli kaks valikut – temale osaks saanu oli vale. Ta usub, ta leiab põhjuseks, et kui ei oleks, siis ei oleks – keegi on süüdi ja kedagi peab saama süüdistada.
Trauma on ehmatus – Olen olemas ainult mina ise - mul ei olegi kedagi kõrval – kaotasin turvatunde. Hingasin sisse ja jäin hinge kinnihoidma. Elav mälestus tähendab, et ma ei ole veel välja hinganud – oma tunnet, vabaks lastes ,välja hinganud. Minu kehas on jälg olnust – see on suletud, sest ma ei soovi, et kogemus mind puudutaks. Kui ma avaneksin ja ta välja laseksin, siis kasvaks ta suuremaks, kui mina ja nii oleksin ma taas väike ja abitu ning ilma võimaluseta, midagi teha ja kuidagi ise ennast aidata, et vale kogemine lõpetada.
Mina olen. Mina kogen. Mina olen üks – olen see mina, kes on kohal ja kogemas. Olev hetk kestab, kuigi ta on lühike, tundub ta siiski lõppematuna. Hingan sisse ja hingan välja. Hingan sisse ja hingan välja. Hingan sisse ja hingan välja. Keskendun hingamisele – olemas olemisele. Kuigi ma saan haiget ja kogen valu. Kuigi ma tunnen häbi ja kogen külma või kuuma. Kuigi ma olen abitu ega saa ära minna ega kogemust lõpetada – mina ei kao. Hetk, mis muutis minu elu, ei muuda mind olematuks – ma ei kaota ise ennast ära – mina olen.
Mina olen - olen ühe kogemuse võrra rikkam. Mina saan hoida ise ennast ja öelda, et minul on kahju. Minul on kahju. See on minu elu ja minu kogemus. Ma ei vaja viha ega vägivalda. Ma ei vaja unustamist ega peitmist. Ma ei tõsta ennast oma kehast kõrvale. Mina lõdvestun – luban endal olla, vabana. Luban ja lasen sellel, mis on, olla. Luban ja lasen sellel, mis on, minna – voolata hingamisega ühes välja.
Tean, et kui tuleb hetk, mil tundub, et just nüüd - kohe-kohe - kogen endas tunnet, sest näin olevat taas seal, kus olin, siis ma annan enesele aega ja hoian ise ennast - Minul on kahju – mina ei hülga iseennast. Ma ei vaja ega oota seda, kes päästaks mind ära - enese tunde tundmise käest. Olen hoitud – mina ei ole see - KES on üksinda. Mina ei ole see - KES elab ilma turvatundeta. Mina olen see – KES on olemas.
Marianne
07.02.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar