jagamine
Täna
hommikul vaatasin FB-s teiste jagamisi ja tundsin, kuidas sees kasvas
häiritus – minul ei ole, mina ei saa, mina jään ilma. Esimesena
käivitus enesekaitse – panen kinni ja ei vaata enam, siis ei näe
ega tea, mis ja kuidas teistel on. Ma võin end küll eraldada, aga
see ei too ju lahendust, sest olen uudishimulik ning soovin inimeste
tegemistele ja rõõmudele kaasa elada ning neid siiralt tunnustada.
Selle õppisin ma selgeks, et eraldan teisi vaadates oma tunded,
otsin üles ja vaatan ainult seda, miks teise inimese tehtud jagamine
talle endale oluline oli ja sellest lähtungi, ei anna hinnangut ega
arvusta – inimene asetas end peopesale kui ütles: „See siin olen
mina!” - ja see on julgus ja ausus, mida toetada. Kui ma hoian end
eraldi ja väljas, siis ühel hetkel olen ikkagi kusagil sees või
millegi ees seismas ning siis vaatan ja kogen ikkagi. Järelikult
tuleb endasse vaadata ja küsida Miks? ma täna ennast just nii
tundsin.
Käisin
koertega jalutamas ja kuulasin ennast, otsisin sõnu ja mõistmisi.
Sain aru, et olen ennast hooletusse jätnud. Ma ei ole end
hellitanud, toetanud ega tunnustanud nii nagu oleksin võinud ja
saanud teha. Olen ennast, kui vahendit võtnud. See, mis minul endas
puudu ja vajaka jäi seda märkasigi väljas ja tahtsin ka kogeda.
Minu sõnum endale – palun hoia ennast, hoolitse iseenda eest ja
tunnusta selle eest, mis on olnud ja on.
Seejärel
jõudsin ühe ammuse küsimuse vastuseni – Miks inimene vaikib
kangekaelselt kohas, kus ta seisab teise inimesega vastamisi ja käes
on hetk, kus saaks veel suhet hoida ja parandada? Kui inimene otsib
teist inimest, kellele ta saaks endast rääkida, siis ta otsib
enesele peeglit, kust peegelduda. Ta soovib, et teine teda kuuldes ja
nähes tõlgiks talle seda, mida ja kuidas teine inimene teda näeb. Selle inimese sees
on segadus ja ta ei leia end üles või ehk ei oska seda. Mis iganes
põhjusel ta seda ka teeb, siis ikkagi on tal siht leida teine
inimene, kes suudaks ja oskaks teda näha. Kui inimene vaikib, siis
ta ei taha ennast näha. Ta hoiab ennast suletuna, et see, mis on
tema sees, jääks varju ka tema enese eest. Ta ei taha ennast läbi
teise vaadata. Tal on põhjus, miks ta keeldub oma peegeldusest.
Tänase
päeva vabastav lause tuli mõni aeg hiljem – see on lihtsalt üks
kogemus. Vaadates teiste inimeste jagamisi, siis need on nende
inimeste kogemused, mis on nende jaoks nii olulised, et nad soovivad
neid teistega jagada. Minu enda elu praegu ja teadmatus, kus elan
homme on ka ainult üks kogemus. See ei ole lõplik ega jääv, vaid
üks maitse, heli ja jälg – siit läheb tee edasi. Mida iganes ma
arvan, et pean kogema või vajan enda jaoks, igatsedes seda – need
kõik on erinevad kogemused. Vastu sõdides ja tõestades, miks ma ei
vaja ega taha, seisan ma vastu uue kogemuse kogemisele. Põnevil või
lihtsalt olles, olen ma valmis tervitama uut kogemust, et temaga koos
hetk veeta.
See
siin on minu kogemus minu teel, Sinul on Sinu kogemus Sinu teel –
minul ei saa olla Sinu oma ega Sinul minu oma, sest igal inimesel on
ainult temale ainulaadselt omased kogemused.
Minu
viimane kogemus, kus olin elevil uue proovimisest, kuigi see tundus
algul ohtlik ja hirmutav, oli esimest korda mäesuuskadega sõitmine. Alustasin
väikesel mäel, aga isegi seal tundus laskumine liiga kiire olevat,
kuid siis sõitsin üles ja tulin 60m pealt erineval moel suuski ja
jalgu keerates alla. Ma ei kukkunud ja hirmu ka väga ei olnud – ma
soovisin nii väga kogeda, kuidas on, kui mina seda kõike teen ja siis ma tegingi.
Marianne
31.12.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar