Looduses on minule ruumi, seal on minu kodu ja seal laiub vabadus
jagamine
Peale kuut aastat kodus olemist
võtsin vastu pikkuprojekti ja läksin neljaks nädalaks koristama
ühte asutusse. Töö jättis mulle omal moel vabaduse alles, sest
sain ise valida, millal ja kuidas koristada, oluline oli jõuda
lõppeesmärgini ja see kergendas leppimist sellega, et pidin minema
ja olema jättes kodused asjad ja kirjutamata lood oma aega ootama.
Ometi läksin teele põnevusega, sest teadsin, et see kogemus saab
olema algus uute lugude sünniks, mis on seotud seal paigas
ülestõusvate teemadega ja nii ka läks.
Esimene ja kõige häirivam
teema, mis kasvas ja jätkus, oli seotud minu ja teiste inimestega.
Ma panin väga tähele ja lugesin, kes möödujatest ütles „Tere!”
või „Head aega!” ning sellest järeldasin, kas mind nähti või
mitte. Mind puudutas väga, kui kogesin seda, et olen osade inimeste
jaoks nähtamatu. Ma arvasin, et ehk seostub see sellega, millist
tööd ma teen, kuigi koristamine ise ei olnud minu jaoks häbi ega
räpane töö vaid segadusesse puhtuse ja korra loomine. Ma ei saanud aru, miks inimesed, kes mind juba enne tundsid korraga enam ei näinud ja isegi omanikud kõndisid mööda ja kuidagi ei suutnud ära mõista, miks eile olin nende jaoks olemas, aga siis enam mitte. Ma ei saanud
aru, miks inimesed ei käitu viisakalt või siis ongi Soomes teised
kombed. Ma ei saanud aru, miks mind iseendana olles ei nähta ja
keskendusin sellele, et mõelda välja, milline ja kuidas peaksin
olema, et ennast nähtavaks muuta. Ootasin hetke, et taas saaksin
olemas olla, mis pidi juhtuma siis kui teised mind näevad. Üha
ootasin, aga see ootel olemine väsitas, sest kui keegi tuli, siis
jälgisin teda, et mitte maha magada hetke, mil ta mind näeb ning
siis olla, kuid ikka ja jälle mindi minust mööda ja ruumist ära
nii, et ma olin jäänud nähtamatuks. Ma olin ju olemas ja nähtav
ning nii ma ei saanudki aru Miks?
Selles kohas tähendas „Tere!”
minu märkamist ja sideme loomist, sest siis olin teisega koos ega
seisnud üksi ja „Head aega!” sideme lõpetamist ning seda, et
olin olnud oluline, kuna teine inimene leidis oma ajas hetke, et mind
hoida ja märgata ning see andis kindluse, et olin/ olen tema jaoks
olemas ja nii ei ole ma nähtamatu.
Lood kasvasid ja läksid lendu,
aga ikka otsisin enese seest vastust küsimusele, miks nähtamatuse
teema minu teel seisab, kuid siis läksin solvumisest läbi ja
avastasin, et nähtamatus annab mulle vabaduse ise valida, kas mina
näen teisi või mitte. Vastust otsides keskendusin alguses sellele,
mida minul ei olnud, kui teised möödusid – mul ei olnud sidet ja
ma ei olnud hoitud. Nendest vastustest said põhjused, et enesele
tõestada, miks mina selles kohas ja nende inimestega koos olla ei
saa ega taha. Need vastused olid kattevarjuks sellele, et tegelikult
mina ise ei tahtnud nendega koos olla, sest vajasin põgenemisteed ja
väljapääsu vabadusse kohast, kus tundsin ennast seotuna ja kinni
hoituna. Mina ei tahtnud olla kohas, kus kellelgi teisel oli õigus
määrata minu tegemisi ja mina pidin kuuletuma. Ma küsisin endalt,
miks nähtamatus mind puudutab ja sain vastuseks, et ma valisin olla
nähtamatu, et hoida alles enesemääramise vabadus, sest kui olen
nähtamatu, siis saan ise valida, kas olla koos ja kohal või astuda
kõrvale, teiste seast välja. Mina ei tahtnud sidet, mis seoks
lõplikult, sest siis uskusin kaotavat oma vabaduse.
Ma otsustasin olla iseendas ja
oma töös ning kui keegi mind näeb, siis vastan talle, aga muidu
lasen asjadel olla ja võtan inimesi nii nagu nad on. Nii saabus
kergus, sest ma ei olnud enam valvel vaid lihtsalt olin ühe osana
kõigest, kuid jätkuvalt seisin eraldi, sest ei leidnud seal kohta,
mis oleks minu.
Kõndisin edasi, sest see oli
siin ja praegu, kuid teadsin, et kusagil enne oli koht, kus mina ise
nähtamatuse mustri lõin. Ma kõndisin läbi aja tagasi aega, kus
käisin veel lasteaias. Mind viidi sinna esmaspäeva hommikul ja
võeti kaasa reede õhtul, aga noorem õde saabus igal hommikul ema
või vanatädiga, et õhtul nendega ühes taas koju minna.
Igal hommikul ja õhtul püüdsin
neid hetki, kui nad tulid ja läksid. Hiilisin ikka ja jälle aknale
istuma suure lille varju ootama hetke, millal nad nähtavale ilmuvad
ja kogeda tunnet, et mind on nähtud. Kasvatajatele see komme ei
meeldinud ja üha uuesti kutsuti mind sealt ära, aga mina ju
teadsin, et teised tulevad ja lähevad aknast mööda ning kui mina ei
näe neid siis olen üksinda, sidemest välja jäetud ning siis olen ma nähtamatu. Aknal istumist põhjendasin tolmu pühkimisega lille
lehtedelt ja lille suurus jättis mind varju ning peitis toasolijate pilkude
eest. Ma istusin aknalaual lootuses, et olen teistele nähtamatu ja
nad unustavad minu olemas olemise ning mina saan olla nähtaval
kodustele, et üha uuesti taasluua meid ühendav side. Igal uue
päeval oli minu sees küsimus: „Kas nad mäletavad, et mina olen olemas? Kas neile tuleb meelde üles vaadata ja lehvitada? Kas nad
näevad mind või olen ma nähtamatuks muutnud?” - ma pidin üha
uuesti neile küsimustele vastused saama, sest see hoidis mind alles
kohas, kus mina ise ei tahtnud olla, kuid pidin olema, sest mind ei
võetud kaasa ja sel ajal puudus mul enesemääramise vabadus.
Aitäh, kaasa kõndimast!
Marianne
06.12.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar