neljapäev, 6. detsember 2018

Olin pildil, kuid mind ei olnud – miks vajasin tunnet, et olen nähtamatu


Looduses on minule ruumi, seal on minu kodu ja seal laiub vabadus

jagamine

Peale kuut aastat kodus olemist võtsin vastu pikkuprojekti ja läksin neljaks nädalaks koristama ühte asutusse. Töö jättis mulle omal moel vabaduse alles, sest sain ise valida, millal ja kuidas koristada, oluline oli jõuda lõppeesmärgini ja see kergendas leppimist sellega, et pidin minema ja olema jättes kodused asjad ja kirjutamata lood oma aega ootama. Ometi läksin teele põnevusega, sest teadsin, et see kogemus saab olema algus uute lugude sünniks, mis on seotud seal paigas ülestõusvate teemadega ja nii ka läks.

Esimene ja kõige häirivam teema, mis kasvas ja jätkus, oli seotud minu ja teiste inimestega. Ma panin väga tähele ja lugesin, kes möödujatest ütles „Tere!” või „Head aega!” ning sellest järeldasin, kas mind nähti või mitte. Mind puudutas väga, kui kogesin seda, et olen osade inimeste jaoks nähtamatu. Ma arvasin, et ehk seostub see sellega, millist tööd ma teen, kuigi koristamine ise ei olnud minu jaoks häbi ega räpane töö vaid segadusesse puhtuse ja korra loomine. Ma ei saanud aru, miks inimesed, kes mind juba enne tundsid korraga enam ei näinud ja isegi omanikud kõndisid mööda ja kuidagi ei suutnud ära mõista, miks eile olin nende jaoks olemas, aga siis enam mitte. Ma ei saanud aru, miks inimesed ei käitu viisakalt või siis ongi Soomes teised kombed. Ma ei saanud aru, miks mind iseendana olles ei nähta ja keskendusin sellele, et mõelda välja, milline ja kuidas peaksin olema, et ennast nähtavaks muuta. Ootasin hetke, et taas saaksin olemas olla, mis pidi juhtuma siis kui teised mind näevad. Üha ootasin, aga see ootel olemine väsitas, sest kui keegi tuli, siis jälgisin teda, et mitte maha magada hetke, mil ta mind näeb ning siis olla, kuid ikka ja jälle mindi minust mööda ja ruumist ära nii, et ma olin jäänud nähtamatuks. Ma olin ju olemas ja nähtav ning nii ma ei saanudki aru Miks?

Selles kohas tähendas „Tere!” minu märkamist ja sideme loomist, sest siis olin teisega koos ega seisnud üksi ja „Head aega!” sideme lõpetamist ning seda, et olin olnud oluline, kuna teine inimene leidis oma ajas hetke, et mind hoida ja märgata ning see andis kindluse, et olin/ olen tema jaoks olemas ja nii ei ole ma nähtamatu.

Lood kasvasid ja läksid lendu, aga ikka otsisin enese seest vastust küsimusele, miks nähtamatuse teema minu teel seisab, kuid siis läksin solvumisest läbi ja avastasin, et nähtamatus annab mulle vabaduse ise valida, kas mina näen teisi või mitte. Vastust otsides keskendusin alguses sellele, mida minul ei olnud, kui teised möödusid – mul ei olnud sidet ja ma ei olnud hoitud. Nendest vastustest said põhjused, et enesele tõestada, miks mina selles kohas ja nende inimestega koos olla ei saa ega taha. Need vastused olid kattevarjuks sellele, et tegelikult mina ise ei tahtnud nendega koos olla, sest vajasin põgenemisteed ja väljapääsu vabadusse kohast, kus tundsin ennast seotuna ja kinni hoituna. Mina ei tahtnud olla kohas, kus kellelgi teisel oli õigus määrata minu tegemisi ja mina pidin kuuletuma. Ma küsisin endalt, miks nähtamatus mind puudutab ja sain vastuseks, et ma valisin olla nähtamatu, et hoida alles enesemääramise vabadus, sest kui olen nähtamatu, siis saan ise valida, kas olla koos ja kohal või astuda kõrvale, teiste seast välja. Mina ei tahtnud sidet, mis seoks lõplikult, sest siis uskusin kaotavat oma vabaduse.

Ma otsustasin olla iseendas ja oma töös ning kui keegi mind näeb, siis vastan talle, aga muidu lasen asjadel olla ja võtan inimesi nii nagu nad on. Nii saabus kergus, sest ma ei olnud enam valvel vaid lihtsalt olin ühe osana kõigest, kuid jätkuvalt seisin eraldi, sest ei leidnud seal kohta, mis oleks minu.

Kõndisin edasi, sest see oli siin ja praegu, kuid teadsin, et kusagil enne oli koht, kus mina ise nähtamatuse mustri lõin. Ma kõndisin läbi aja tagasi aega, kus käisin veel lasteaias. Mind viidi sinna esmaspäeva hommikul ja võeti kaasa reede õhtul, aga noorem õde saabus igal hommikul ema või vanatädiga, et õhtul nendega ühes taas koju minna.

Igal hommikul ja õhtul püüdsin neid hetki, kui nad tulid ja läksid. Hiilisin ikka ja jälle aknale istuma suure lille varju ootama hetke, millal nad nähtavale ilmuvad ja kogeda tunnet, et mind on nähtud. Kasvatajatele see komme ei meeldinud ja üha uuesti kutsuti mind sealt ära, aga mina ju teadsin, et teised tulevad ja lähevad aknast mööda ning kui mina ei näe neid siis olen üksinda, sidemest välja jäetud ning siis olen ma nähtamatu. Aknal istumist põhjendasin tolmu pühkimisega lille lehtedelt ja lille suurus jättis mind varju ning peitis toasolijate pilkude eest. Ma istusin aknalaual lootuses, et olen teistele nähtamatu ja nad unustavad minu olemas olemise ning mina saan olla nähtaval kodustele, et üha uuesti taasluua meid ühendav side. Igal uue päeval oli minu sees küsimus: „Kas nad mäletavad, et mina olen olemas? Kas neile tuleb meelde üles vaadata ja lehvitada? Kas nad näevad mind või olen ma nähtamatuks muutnud?” - ma pidin üha uuesti neile küsimustele vastused saama, sest see hoidis mind alles kohas, kus mina ise ei tahtnud olla, kuid pidin olema, sest mind ei võetud kaasa ja sel ajal puudus mul enesemääramise vabadus.

Aitäh, kaasa kõndimast!


Marianne

06.12.2018.a



Kommentaare ei ole: