Miks ütlesin enesele – Mina ei tohi

jagamine

Minu elus tuli ette kohti, kus tundsin teise inimese vastu viha või solvumist, siis otsisin üles põhjuse Miks? ning kui sain aru, milline tunne mind valdas, siis lubasin endal olla tema sees, et mõista sõnumit. Kui lugu oli lendu lastud, sest olin kõndinud alguses, keskel ja lõpus, arvasin, et see peatükk on suletud, kuid ikka ja jälle kogesin, et nii ei olnud juhtunud, sest ma vältisin taaskohtumisi. Loole mõeldes või inimesega kohtudes tundsin end häiritult ja halvasti, ikka ja jälle otsisin tunde kasvamisele põhjuseid, et lõpuks ometi rahu leida.

Täna mõistsin, et olin viha ja solvumise endale keelanud, öeldes:„Mina ei tohi!” Ma küll tunnistasin endale oma tundeid, kuid ei lubanud endal tõeliselt tunda. Ma proovisin distantseeruda, et eraldada tunnet endast. Ma otsisin põhjuseid, miks minul oli õigus tunda, kuid selle all kuulasin ma enese käsku „Mina ei tohi!” – sest, kuidas võisin ma nii tunda, kui teine inimene oli nii tore, ilus ja hea ning tal olid sellised või teistsugused põhjused ning tal oli õigus iseendana olla ning ehk mina ei pidanudki saama seda, mida soovisin, kuid ometi ka peale kõiki ülesloetud põhjusi ning tunde keelamist ja maha surumist tundsin ma ikka veel. Kui ma siis endaga toime ei tulnud, siis soovisin, et ma ei peaks enam üldse nägema või kuulma sellest inimesest, sest siis minus ei oleks segadust ja taas oleks okey olla.

Ma mõistsin, et mul on olnud nii suure tahtejõuga hoitud kontrollist tulenev pidur peal, et ma pole lubanud ega suutnud isegi üksi olles öelda täie tundega:„Mina olen vihane ..!” või „Mina olen solvunud ...” Keelavaks jõuks oli ulmeline „Mina ei tohi!”, sest arvasin end tulevat toime, leidvat lahenduse läbi mõistmise ning kõigega hakkama saavat, sest ma olen ju tõeliselt tubli. Ma olin keelanud endale ebaõnnestumise, sest ma pidin endale ja Maailmale oma võimekust tõestama, et ma suudan kustutada või peita viha ning solvumise.

Kuid, kui teine inimene ikka ongi tõeline nõmedik, siis ta seda on ka, sest siis ei ilusta teda parimgi reklaam ning kui ma tunnen end nii nagu ma tunnen, siis on minul selleks õigus, olgu põhjused kui tahes head – et ma pidingi end just nii tundma, sest ise valisin ja seda tulingi siia kogema jne. Mina ei pea ega taha end maha suruda erinevate põhjendustega ning uskumisega petma, et kui üks lugu on leidnud mõistmise, siis peab ta olema lõpetatud ja jääma suletuks. Mina ei ole kass Leopold multikast, kes, kui hiired talle taas käkki keerasid, naeratas leebelt ja ütles:„Sõbrad, elame sõbralikult.”

Ma tean, et osad inimesed ei teagi, et nad minus selliseid tundeid on äratanud, sest nad ei mõelnud, mida nende tegu, sõna või tegevusetus minule tähendasid, kuid see ei võta minult ära õigust tunda oma tunnet ja teha seda tõeliselt, mitte serva riivates või tema eest põgenedes. Ma olen kogu aeg otsinud teiste inimeste valikutele põhjendusi, aga see ei võtnud kustutanud tunnet ära. Seda tehes ma šaboteerisin ennast ja hülgasin, sest õigustasin teiste õigust valida, kaitstes sellega neid minu tunde eest ja süüdistasin iseennast tunde tundmise pärast. Ma vältisin taaskohtumisi, et minu tunne teistele välja ei paistaks, et nad ei näeks minu pilgus ega sõnades seda, mis minus nende vastu tõusnud on. Mina olen ju viisakas ja korralik, sest käitun hästi – ma püüdsin, kogu täiega püüdsin, et igal järgmisel korral õnnestuda ja enam mitte nii tunda. Kuid siis libisesid mõtted tagasi või me kohtusime ja ma sain aru, et tunne oli ikka alles, sest ma vältisin suhet ja sidet, et püsida turvalises rahus.

Teise inimesega seotud loo alguses kasvas tunne, sest sel hetkel jäi minul midagi puudu, sest minus oli vajadus millegi järele, mida teise sõna või tegu oleksid mulle andnud – kuid ma ei saanud seda. Ma ei kogenud teise tuge ega mõistmist, sest ta ei märganud mind enese kõrval. Me olime küll koos ja mina panustasin endast, kuid ma kõndisin üksi. Mina vihastasin või solvusin valust, et olin eraldi, väljas ja üksinda, sest meie vahel ei olnud ühendavat sidet. Kõik oli olnud näiline, vaid pealiskaudne viisakus, mis ei puudutanud paitusega minu hinge vaid puudutas torkena minu Mina. Ma tean, et ei saa olnut muuta ega mõjutada teist andma seda, mida vajasin – seda ei olnud, ei ole ega tule – ja just sellepärast ma ei tahagi teisega kohtuda, sest minu jaoks on see kohtumine seinaga, mille vastu löön end valusalt ära, arvates, et seal on meid ühendav uks või siis minu jaoks olematu sisuga haigutav tühjus.

Minus kasvasid enda õigusele mõeldes küsimused – kuidas ja kas ma tohin olla tänamatu või mõistmatu, kuid need vastused keelasin ma endale, sest kõik, mis tuli oli ju õige ja väljateenitud – see oligi minule mõeldud tasu. Kuid minu tunded olid tõestus, et ma protestisin ja protsessisin sellise ebaõigluse vastu – mina teadsin ja tean, et minul on väärtus ja ma olen väärt enamat, kuid ometi ma proovisin leppida sellega, mis oli, sest uskusin, et minul tuli antav vastu võtta sellisena nagu see oli, sest muidu võisin üldse ilma jääda.

Mina ei lubanud endal küsida või ise võtta kõige ilusamat ja paremat, seda, mida ma tegelikult tahtsin. Ma arvasin, et Maailm on viisakas ja annab selle minule, et see, mis on parim jääb ainsaks valikuks ja siis ma teangi, et just see on minule mõeldud ning kuna teisi valikuid ei ole, siis ei ole enam kahtlusi – see on ainus tõeline võimalus.

Ma olen kartnud saada oma tunnete eest karistada, et mind nähakse läbi ja siis mõistetakse mind hukka või naerdakse pilkavalt välja, et mis mõttes ma nii tunnen, aga kus on on siis minu õigus iseendana olemas olla.

Kunagi ammu oli minu elus hetk, mille ma kustutasin, aga täna uuesti kogesin - siis ma vihkasin oma ema ja elu, kuid mind suruti selle eest oma tunnete sisse, kui oksesse, mis lämmatab hinge haisu ja rõvedusega.

Kes ma selline üldse olen, et arvan, endal luba olemas olla. Mida ma enesele luban, kahelda teise inimese õiguses käituda nii nagu ta seda õigeks peab. Mis tunded saavad minul üldse olla – kostavad kaugusest ema poolt öeldud sõnad, mis lendavad pihta ja löövad piitsana – kes ma selline olen, minul ei ole õigust iseendale – võta vastu see, mis on ja ole selle eest tänulik. Uued sõnad anti kaasa – ma olin talle tänamatuna häbiks, kelle teise inimese tahe võib olematuks muuta – kas kuuled, sa pead olema tänulik, sest sa oled vereimeja ja põlastusväärne kaan. sa oled mitte keegi. mina võin su ära anda ja süsteemile jätta. mina ei taha sind, sest sa imed minu verd, sinul ei ole väärtust, ainult nõuad ja võtad, millele sa arvad end õigust oleva – sina oled ei keegi – kuuled, sa pead põlvili minu ees olema, sest sa pead tänulik olema selle eest, mis sul on, sinul ei ole väärtust.

Käis hele laks, Maailm mattus valgusesse ja saabus vaikus – murtud õis sai õppetunni, mis jäi meelde – mul ei olnud luba vihata, sest nii olin ma tänamatu. Ükskõik, kuidas elu mind kohtles kõik oli õige ja selle eest tuli tänulik olla, sest ma ei olnud enamat väärt, kui ainult seda, mida teised pidasid õigeks mulle anda. Minul ei olnud õigust küsida, sest see oleks olnud nõudmine.

Ma lubasin endale valu ja kurbuse, kuid viha ja solvumise peale ütlesin: „Mina ei tohi!”, aga oh kui palju ma tegelikult oma teel takerdusin viha ja solvumiste sisse. Ma hoidsin neist kinni ja alles, sest nad olid minu omad ning minul oli õigus neid tunda. Ma hoidsin solvumise ja jonniga alles õigust oma vihale, kui iseendale ning kaitsesin ennast tõestades, et teistel ei ole mitte mingisugust õigust mulle minuks olemist keelata.

Viha ja solvumine ei lahkunud minust, sest tunnistamata ja läbi astumata nad ei vabanenud – ma tundsin nende olemas olemist, kuid ma ei vaadanud neid, sest mul ei tohtinud neid olla. Ma proovisin neid nähatmatuks muuta, et Maailm ei märkaks neid ning ennast kontrollida, et mina ei reedaks ennast. Minus kasvas viha, sest teine ei muutnud ennast ja nii pidin mina jälle tundma, et minu olemas olemise ajal ei olnud väärtust, sest teine oli vaba minema ja jätma mind maha, ta ei võtnud mind endaga kaasa või ei jätnud teadet, et tuleb minu juurde tagasi. Viha andis mulle jõudu kohtades, mis olid keerulised ja solvumine kandis endas sõnumit – teine inimene tegi nii nagu ta tahtis, aga mina ei saanud seda, mida mina vajasin.

Mina vajasin armastust ja hoidvat sidet – ühendust, mis ei jätaks mind üksi ja välja, eraldades mind tervikust.

Täna ei ole minus viha ema vastu, kuid mul on valu, kurbus ja mõistmisest tulenev vabadus – see on suur rahu ja kergendus.

Aitäh Sulle, kes Sa kaasa kõndisid!

Marianne

14.12.2018.a