neljapäev, 5. juuli 2018

Olen alasti Tõe ees





Seni kuni ise tahan
ei pane tähele,
mööda vaatan,
hetked elust jätan vahele.

Aga, kui enam ei saa,
endale ei vali,
tunda ei soovi,
siis korraga kõike näen.

Pisiasjad argipäevas närivad,
herneterad kõrgete mägedena,
sõnad ületamatute orgudena,
meie vahel seisvatena,
ühendusest lahti lahutavad.

Siis alasti Tõe ees seisan,
talle otsa vaatan,
varjundeid tajun,
värve eristan.
Tõde on kõikjal
ja mina selles silmini,
olen täiega sees.

Kui sukeldun tundesse,
siis sohu vajun.
Kui küsin: „Miks?”
ja põhjust otsin,
siis endale lahendust
kui uut teed ehitan.


Marianne
05.07.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar