teisipäev, 3. juuli 2018

Mina valin iseendana olemas olemise vabaduse





Millal ja kus kohast algab iseendana olemise vabadus? Kas siis, kui kõik tingimused selle jaoks on täidetud ja uks on avatuna avali minu ees? Kas alles siis, kui minu elust puuduvad piirid ja raamid? Kas alles siis usun, et nüüd võin valida, kus ja kuidas soovin olla, mida luban enesele, kuid seni tunnen, et vabadus pole lubatud, sest puuduvad vahendid ja näen vaid käestlibisenud võimalusi.

Mida üldse tähendab Vabadus? On see sõltumatus, et olen ise võimeline endale andma seda, mida soovin. Kuid ma ju annan iga päev endale seda, mida tahan – panen oma käega toitu suhu, ütlen oma sõnadega välja, valin riided selga, astun oma sammu paremale või vasakule, kellestki/ millestki mööda – see on ju vabadus. Kuid miks ma ikkagi tunnen, et vabadust ei ole. Kas sellepärast, et soovin veel enamat kogeda, tunda, saada, omada, kui hetkel minu elus on. Kas kusagil minu elus on midagi puudu ja üle on „mina pean” tegemisi/ olemisi.

On kaks pilti. Ühes olen ma üksinda, seljakott seljas ja kõik Maailma teed on minu ees lahti, mina olen vaba minema ja valima. Teisel pildil olen seotud asjadega, köidetud inimestega, aheldatud kohtadega. Milline neist on päris, milline väljamõeldis? Tegelikult on mõlemad pildid minu sees olemas, nad on üksteise sees või eraldi ja see oleneb sellest, kuidas mina ise valin hetkel endal olla, tunda. Mina ise luban endal vabana olla või mitte.

Miks olen kohas, kus on ahistav ja kokkusurutud olemine? Miks olen ise kohas, kus ei ole vabadust? Miks mina lepin sellega, et ei kehtesta ennast ega vali iseendana olemas olemise vabadust? Kuid millist vabadust ma otsin, ootan, vajan? Ehk on asi selles, kui turvaline on see vabadus, mida ootan, sest kui minul on kindlus, et astudes saan täpselt selle, mida tahan, siis tunnen end turvaliselt ja nii kardan valida, kui tulemus on teadmata. Järelikult vajangi turvatunnet piiriks, mis märgistab ala, mille sees kehtib minu vabadus olla mina ise. Kas tõesti on vabadus alles siis, kui sellel on oma raamid ja sisu?

Ma ei tunne vabadust, kui minul on hirm teadmatuse ees ja nii hoian mina ise kinni mugavust tagavatest inimestest, asjadest, kohtadest. Mina ise kardan valida vabadust, kui minus on hirm loobuda sellest, mis juba olemas on, sest ma ei tea, mis saab minus elus olema pärast valikut. Vabadust piirab see, kui ma tean, mida mina vajan/ soovin, kuid ma ei luba endale seda seal, kus olen ja ma tunnen end vangistatuna sellesse olukorda, suhtesse, situatsioon – olen vang oma elus. Mina ise ei vali ega luba endale otsust valida vabadus, kui ma panen vastutuse välisele, nõuan, et tema laseks mind vabaks, annaks minule selle tunde.

Vabadus sünnib hetkel, kui mulle enam ei loe see, mida juba oman või endale lubada saan, vaid see, kui ütlen, teen ja olengi täpselt nii nagu ma sel hetkel iseendana olemas olemiseks parima teha saan. Kui minus on julgus sel hetkel, kui tunnen end piiratuna, avada hirmuta uks tundmatusse ja võtta vastu see, mis tuleb, sest see ei saa tegelikult olla kunagi halvem juba olemas olevast paigalseisust, piiravast tunnetes püsimisest, enese ahistavatest emotsioonidest.

Kas iseenda elu muutmiseks „mina pean” muutuma või „ma tahan” muutusi valida? „Pean” teen teistele, seal puudub minul vabadus otsustada, valida. „Tahan” teen enesele, sest ma luban selle teadlikult endal valida, sest tean, et tehes saan tulemuse, mis mõjutab ka minu enese heaolu – ma saan midagi juurde/ teada ja ma mõistan, et tegemata jätmine jätab mind millestki ilma. Kumb on minule olulisem, kas saamine või enese ilma jätmine? Ka lihtsalt kogemus on väärtus, enesehinnangut tõstev samm, sest ma ei jäänud seisma vaid mina proovisin. Kui sain tehtud, siis nüüd tean, et olen selleks võimeline, kuid kui sooritus jäi poolikuks, siis tean oma piire ja seda, kas soovin sellel rajal edasi kõndida või valin teise suuna. See ongi minu vabadus, kui kohanen oludega, õpin ennast tundma, kuid kõige selle juures jälgin, et tehtav ei lõhuks mind ennast ja mina ise ei hoia ennast puuduses vaid hoolitsen enda eest ise, panemata selle eest vastutust välise õlgadele.

Kui sõltuvaks välisest olen ma iseennast teinud, millistes piirides, mida saan enesele lubada? Kas sellest on minu jaoks piisavalt, et ennast vabana tunda? Mille eest vastutan mina ise, mille eest olen vastutuse välisele andnud? Ma mässan, kui minul on halb olla, siis keskendun võitlusele välisega, sest tunnen, et „mina pean” muutuma tema pärast, kuid tegelikult mina ise ei taha ennast veel muuta, sest hoian ikka veel olemasolevast kinni, kuigi mina ise ei taha seda sellisel kujul enam oma ellu. Alles, siis kui ma mõistan, et muutus sünnib minu enese otsusest ja on oluline minu enese jaoks, alles siis „ma tahan” ning keskendun tegevusele, et saavutada läbi muutuse tulemus. Alles siis lasen oma sõltuvustest ja mugavusest lahti, sest tean, et ma ei vaja enam neid piire, sest minus on julgust seista omil jalgel. Ma tean, et minul on olemas iseendana olemise vabadus ja mina ise valin selle valiku iseenda jaoks.


Marianne
03.07.2017.a



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar