EluVeeMaailm

Lained tulevad ja viivad,

hällitavad hellalt,

õrnalt embuses hoiavad.

Maru mäsleb,

torm puskleb,

vahune viha lahvatab,

siia ja sinna

elavaid hingi pillutab -

veena vees,

elavana Elu sees.

Kus Sina oled?

Kas oled peal

ja lased end kanda?

Kas oled vees

piisana elu,

mere sees?

Kas sisse vajud,

põhja välja?

All vaikus,

kõrvad kinni,

suu lukus,

silmad suletud.

Vähest õhku,

mis alles jäänud,

kokkuhoidvalt kasutad,

minimaalselt end liigutad.

Siin on vaikelu,

tormid ei mõjuta,

tuuled ei kõiguta,

püsid paigal,

väikse ja vaiksena,

elu eest,

vee sees,

varjunud.

Või oled väljas,

kalana kuival,

vee välistad,

ellu ei sukeldu.

Vette hüppamatta,

kaldalt elu jälgid,

kokkupuudet väldid.

Elu ja enda vahele

kaitseid ehitad.

Laeva meisterdad,

tugevast rauast sepistad,

ülbelt elule

näkku naerad - 

sõidan sinna, kuha tahan!

Vastuvoolu pressid,

jõudu kulutad,

siis ringi vaatad -

ikka samas kohas

paigal tiirutad.

Merd Sina ära pilka,

Elu Sina ära narri,

EluVees on jõud,

mis pähklikoore

katki pigistab.

Laine ära viib,

lootsiku kaldale uhub,

kividesse pillub.

Kui oled väljas Elu seest,

oled kaitsetu Vee eest.

Veena vees,

elus olles

elumere sees,

ühena ühes,

piisana meres

iial ära ei lahustu.

Sina ise oled laine,

oled möll ja maru,

vaikuse peegelsiledus,

läbipaistvast heledusest

tumedamast tumedam -

Sinu värvid ja varjundid -

see on EluVee võlu.

Kui silmad eesmärgile kinnitad,

siis näed,

kuid kätte ei saa,

laine vahele seisab,

tuul teisale viib.

Toore jõuga

lõhud ennast,

katki rebestad,

tühjaks pigistad.

Lihtsalt sõua,

laine jõudu kasuta,

tuule abi purjedesse püüa,

seesmist kompassi järgi,

juhatust taevatähtedelt küsi,

olevikule keskendu,

liikumisele pühendu

ja lähemale kui iial varem,

käekatsutav on soovitu.

Marianne

Soomemaal

17.07.2018.a