kolmapäev, 11. juuli 2018

Mis juhtus minuga, kui ma kaitsesin ennast tunnete eest





Jagamine

Tunnete kontrollimise lugu sündis isiklikust puudutusest. Minu elus oli teise inimesega suheldes konflikt, mille lõppedes ma ei tundnud ennast hästi, sest oleksin justkui midagi valesti ja keelatut teinud. Otsides ebamugavusele lahendust leidsin enda jaoks vastuse. Lugu sai kirjutatud ja lendu lastud, kuid alles peale seda avastasin enda sees iseenda eest varjatud maailma. Kui puhastav vihm käis üle maa ja korraga nägin seda, mida varem ei olnud endale tunnistanud ning hakkasin astuma mööda uut rada, kõndima selle loo teel.

Käis üks mõttelülitus ja korraga mõistsin, kui palju olen ma endale tunnete tundmist keelanud . Üheks põhiliseks mustriks on olnud endale tõestamine, miks ma ei tohi ega miks ei ole minul õigust tunda tunnet, mis sünnib minu sees. Aegade jooksul olen ma iseennast palju petnud, ära rääkinud, musta valgeks värvinud ja pealispinnal seda uskumagi jäänud – olen tõeliselt osav olnud. Kui minus sündis tunne, siis selle asemel, et ennast kaitsta ja hoida, tõestasin erinevaid põhjusi tuues, miks minul ei ole õigust oma tundele ja kui ma hoolimata sellest jätkuvalt või uuesti tundsin, siis süüdistasin ennast – minu sees oli suur vastuolu, konflikt iseendaga. Tegelikult ma ei hoolinud endast, sest minus oli reegel „mina pean” olema, tundma, tegema, käituma, sööma jne nii nagu olen kunagi otsustanud, sest arvasin, et nii on õigem, parem, vajalikum (ei tea küll kellele) ja hoidnud sellest kõvasti kinni, kontrollides oma käitumist ja keelates vaba valiku, sest otsus on juba ammu tehtud. Kui olevik on kontrolli all, siis tulevik on kontrollitav.

Üks suur vastuolu koht minu sees oli tähelepanu ja tunnustuse vajadus. Kui mõni eriti oluline lugu sai tiivad ja lendas Maailma, siis tegelikult olin ma väga õnnetu, kui minu ümber seisis vaikus ja puudus tagasiside. Selleks, et kaitsta ennast tunde tundmise eest, rääkisin endale, et kui ma kirjutan loo endast, siis see on ju minule vajalik ja Maailm ei peagi reageerima, sest mina ju sain selle, mida soovisin – lugu lahendas, avas või kustutas midagi minu sees. Kuid lugu Maailmale kinkides astusin ju sammu edasi ja selle jagamise eest ootasin oma loole tähelepanu, märki, et see, mida teen on ka teiste inimeste jaoks vajalik. Nüüd ma tunnistan ausalt endale, et vajan tähelepanu ja tunnustust, sest see on minu jaoks väga oluline.

Tunde keelamine muutis mind. Kui ma nägin, et teised jagasid seda, mis on nende jaoks oluline ja said või siis ei saanud tähelepanu, olin mina häiritud sellest, et nad julgesid ja tahtsid ennast jagada ning ma teadsin, et neil on selleks õigus. Kuid mina keelasin selle õiguse enda jaoks, sest ei tahtnud kogeda tunnet, mis sündis, kui minu lugudel puudus tagasiside. Tunne, mis minu sees püsis oli jonn, sest lapsikult mõtlesin, et kui mina ei kasuta oma õigust ja siis pole ka teistel sellist õigust ning kuna ma võrdlesin ennast teistega, siis ma ei tahtnud teisi näha, sest siis polnud vaja võrrelda ega tunda.

Tegelikult jätsin ma ise ennast ilma võimalusest saada tähelepanu, anda endale võimalus vähemalt proovida ja ma ei hoolinud sellest, mis on minu jaoks oluline ega otsinud ka teist teed selle vajaduse täitmiseks, vaid jätsin ennast nälga. Teiste julgus tunnistada oma vajadust vajutas minus viha tekke nuppu, et ennast mitte vihata pöördus see erinevates kaitseviisides (mõtteliselt) teiste vastu. Minus oli hirm, mis saab siis kui ma luban endale keelatud tunde, kas ma tulen sel juhul tagajärgedega toime, mis siis üldse juhtub ja kas ma kustutan reegli ning olen korraga vaba.

Alles siis, kui tunnistasin enesele, et minus on vajadus ja ma lubasin endale õiguse proovida erineval moel seda täita, sündis minu sees vabadus küsida: „Miks minu sees kasvab vajadus tähelepanu järele? Kas minus on midagi puudu või üle?”

Mina vajan tõestust sellele uskumusele, et piisav tähelepanu annab mulle õiguse olla Mina Ise, käia minu valitud teel ja see tähendab minu jaoks, et minul oodatakse lisa, sest minu poolt tehtav on oluline ka teiste jaoks – mina puudutan inimesi iseenda olemas olemisega. Mina Olen, sest mind on vaja, muidu oleksin puudu. Tähelepanu on minu peegeldus, et olen äratanud huvi. Vaikuses ma ei peegeldu, sest hääletuses puuduvad sõnad ja minu poolt tehtav pole mõisteva, see ei jõua inimesteni.

Ma olen otsinud ja küsinud, mis on see, mis mind kokku kisub, kui minu elus on väga olulised hetked, kui peaksin tiivad saama, naerma ja rõõmust hõiskama, siis tegelikult kisub minu sees füüsiliselt kokku, nägu moondub grimassiks ja sõnu välja öelda ei suuda, sest siis hakkan nutma ja mul on endast nii kahju. Loomulikult leidsin ma vastuse enese seest – Mina ise ei ole lubanud endal olla uhke iseenda üle, sest mina ise ei ole siiani päriselt tunnustanud ennast. Ma küll tean, et minu elu ja tehtav on tähtsad ja olulised nii minu enese kui ka teiste jaoks, kuid ma vajasin tähelepanu, teiste pilke ja kiitust, et saada seda, mida ma ise endale ei andnud ning sellepärast pole saadud tähelepanust kunagi piisanud ega tunnustussõnad olnud kunagi päris õiged. Ma ei uskunud teisi, sest mina ise pole iseennast ega oma tundeid oluliseks pidanud.

Täna saan ma ausalt, iseendale ja Maailmale, tunnistada ning kõva ja selge häälega väljaöelda seda, mis on minu jaoks oluline. See ei ole keelatud, kui ma seda ise endale ära ei keela ja enda tunnete kontrollist lahti lasen. Minul on õigus igale oma tundele, hoolimata sellest, kui mõttetu, lubamatu, inetu või tühine see teiste arvates on. Mitte keegi ei saa mulle keelata tundeid, isegi mina ise ei saa, sest nad sünnivad ikka ja jälle minu sees. Ma võin küll püüda ennast kontrollida, õppida eirama, varjama, petma, ärarääkima, kuid seni kuni elan värvin endiselt oma Maailma.

Keeran sisemised uksed lukust lahti, lükkan uksepooled valla ja viskan võtme minema. Mina ei pea teiste jaoks elama, sest minul tuleb iseenda jaoks tõeliselt olemas olla.

Kui olevik on vaba, siis tuleviku jaoks on kõik teed valla ...


Marianne
11.07.2018.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar