neljapäev, 12. juuli 2018

„Tule, ma viin Sind kaasa!”





Maantee kulges kaugusesse
põldude ja metsade vahel.
Õhtupäikese kuldses valguses
seisis iidsete puude ahel.
Õhk oli soojusest helde
ritsikas viiulil mängis -
üks lugu oli jäänud meelde,
ilma puhkamata ikka ja jälle
kõndijale saateks esitas.

Tee astuma meelitas,
endaga ühes kõndima kutsus:
Tule, ma viin Sind kaasa!
Iga meeter siin on kordumatu,
iga hetk siin on unustamatu.
Kogud pilte ja värve,
puhkad krussi tõmbunud närve.
Tule, täna minuga koos!”

Astud looklevale teele,
nii nauditav tegevus on see.
Linn jäi seljataha,
inimesed kodudesse maha.
Sina, aga ikka kõnnid veel,
sest hing ihkab edasi minna
ja jalad viivad Sind sinna,
kuhu pilk ulatub,
kus silmapiir laotub,
iseendale ihatud vabadust
kui sinilindu püüdma,
korraks käegagi katsuma.

Iga sammuga jääb maha
üks argine mõte,
kiirus kaob kehast
ja tee ei lõppe,
otsa ei saa,
ta edasi viib üha,
kui maagiline side,
mis seob teid ühte -
nii ahvatlev on jäädagi teele,
kus silmaga jõuad haarata,
käega tasa puudutada,
elu ei libise
filmilindina mööda
ja sooja kulda
laotab õhtupäike vaibaks Su teele.


Marianne
12.07.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar