Mina ja muusika minus

Üks väike paus, enne Sinu järgmist sammu, pani mind ootele ja ma ei tundnud end turvaliselt. Selles pausis aimdus Sinu ebakindlus ja kõhklus, Sa valisid, kas jääda või põgeneda, Sa ootasid minu poolset lüket või otsust - tee/ ära tee. Sinu muusikas olid pausid, mis ei lasknud meie ühisel meloodial voolata. Need pausid olid Sinu mustad augud, mis neelasid hetkega olnu, nad olid täis lämmatavalt tumma vaikust – ei heli, peegeldust ega elu. Muusika katkes poolelt noodilt, Sina kadusi kõrvalt ja mina olin üksi keset tantsusaali valgusvihke, mis näitasid alasti tõde ja vaikust, mis sundis mind paigale, et otsida endas jõudu Sinu vaikusemüüri lõhkumiseks.

Mina ei soovinud Sinu pause iseendaga täita. Mina ei suutnud, iseenda voolamist, Sinu pauside lõppu oodates peatada. Mina ei tahtnud peatuda, et Sulle ikka ja jälle voolamiseks suunda näidata. Mina ei jaksanud enam oma energiat jagades, Sinu seisatunud vett voolama lükata või Sind endale järele vedada. Ma valisin iseenda loo ja nii kohtume vaid vahel kõrvuti voolates, Sinuga ühte põimumata ja sulandumata.

Kohad, kus Sa peatusid olid hetked, mil kadusid endasse tunnetama, kas voolata koos minuga või mitte. Minu heli iseendast kõvemini kuulates sundisid end jätkama. Sa ei jaganud tunnet ega täitmata vajadust, vaid lasid end minu tugeval voolul kaasa kanda. Sina ei lausunud, mina ei teadnud ja nii me voolasime punkti, kus Sina enam ei tahtnud ja taas iseendaks saada soovides, seisatusid ning meie ühise loo lõpetasid. Sina läksid omale rajale, eemale minust ja minu muusikast, sest vaid nii tundsid end kindlalt ja turvaliselt.

Kui Sinus oli paus, muusika katkes ja mina olin üksinda seisma jäetud, siis ei olnud enam meie ühist lugu. Mul tuli omil jalul seistes edasi voolata, hoolimata sellest, kas Sa olid või mitte, kas Sa tuled tagasi või mitte. Mina lähen ja olen oma teel. Vaid mälestus neelduvast vaikusest on valus, sest hetk enne seda oli ilus, kuid peale seda, jäi vaid ühendusest üksindusse astumise äng.

Minu tee on oma rada, ilma põimumata ja segunemata, sest minus on nii tugev iseolemise ja teadmise soov, et teiste muusikad sumbuvad ja nende hääled vaikivad kui lindudel, kes puuri panduna laulmise lõpetavad. Minu hääl iseendas on vahel nii vaikne, et olles teistega ja kuulates neid, kaob ta varjudesse ja teda tabada püüdes, trambin ja teen nii kõva müra, et mina ise ei leia teda üles.

Mina olen mina, kes voolab iseenda rahus ja energias. Enam ei tunne ma kohustust teisi täita, suunata, lükata ega järgi tõmmata. Minus voolav energia on nii tugev ja kannatamatu, et pingutus on seisatuda ja teise kõhklevat vaikust kuulates teda pikalt järgi oodata. Mina lähen, liigun ja täidan iseenda raja iseenda muusika ja häälega, see kõik olengi üks, Mina ja minu muusika.

Marianne

12.07.2017.a