Inimesena, oma sammude tegemine, ei ole samade vastuste, nagu näiteks üks korda üks, kindel tulemus – sama korduv kogemine. Elav hetk on samm edasi olnust – muutused – enese muutumised – muutmised. Elu on nagu ääretu ookean, mis taandub ühele ainsale veepiisale. On pealispind, allhoovused, lainetus, virvendus, torm, tüünus – ka vaikides ei ole vaikust. Vesi erinevais olekuis ja nimedes – olemine veena, auruna, lörtsina, lumena, jääna – igal väljendusel on oma aeg, sisu, vorm ja hääl.
Veepinnal ujuv puuleht ei sattunud sinna omal tahtel – ei ta osanud tuule tempu ette oodata või langemise nurka kindlaks määrata. Tal puudub teadmine, mida toob kaasa järgmine hetk või kuhu ta peatub, kus lõpeb tema olemise aeg. Pihta puudutust kogenud ehk ise ennast kaitsev inimene on see, kes tahaks olla valmis igaks oma järgnevaks hetkeks – teada ette, kontrollida ära. Ilusaid ja häid kinke ja üllatusi oodatakse ikka, kuid seda teist äärt – need vastu ja pihta puudutavad kogemused võiksid jääda olemata.
Võtmeküsimuseks saab olude ja enesega kohanemine, kohandumine – aeg anda enesele aega - arutuseks, mõistmiseks – hetke ja olemise sõnastamiseks.
Inimese erinevad suhted ja väljendused on rollid – enese erinevad näod ja võimalused erinevate nimede all. Roll on võetud või antud kanda. Rolli sisu - enesega täitmine, tähendus – enese loodud pilt, tasu – õige tähelepanu suurus ja kvaliteet, oodatud või vajatud olemine ja/ või tulemus. Roll on nagu ookean – see ei püsi muutumatuna, sest inimeste sisemine ja väline Maailm on pidevas muutumises. Ka inimese suhe enesega muutub – miski ei jää paigale ega samaks.
Kes ma olen – kellena ma väljendun? Kust algab roll, kus lõppen mina? Kas ma olen iseendana, kui rollis või olen ma kõigis oma rollides rollina või iseendana? Kui oli ja on, siis see ei tähenda, et tulevikus sama kordub või see, mida täna ei olnud, ei võiks ilmneda homme.
Mida tähendab tänane kogemus? Kuidas mõjutab rollipartneri samm mind? Kuid minu oma teda? Kus me tantsime? Millist tantsu me tantsime? Kas me üldse tantsime koos - ehk läks üks meist vetsu või pani loo pausile või valis enesele teise partneri? Kuidas on sel juhul lugu rolli sisuga ja milline on teema olemisest saadava tasuga, kui joonist on ühepoolselt muudetud, kuid ei ole mindud kaasa, vaid jäädi üksinda ootele?
On rolle, mis püsivad ajas, kuid ei tähenda igavest koos olemist – ühes kohas tantsimist – see on lahus tantsivate rollipartnerite seotus – vahemaa on vahel – mõlemad tantsivad, oma elusid elades, sageli teist tajumata ja ka tagasisidet andmata – ollakse nagu oleks olemas, kuid vahel on nii nagu ei olekski olemas – oma elu on elada.
Aeg-ajalt küll toimuvad kokku puutumised – tullakse tagasi või saadakse mujal, teisiti kokku. Kui rollipartnerid on oma elu muutnud ja ka edasi kasvanud, siis on väga tõenäoline, et käes on rollisegaduse aeg. Ühel või ka mõlemal on hirm sideme tugevuse ja püsima jäämise pärast, homne päev on teadmatuse kogemine. Ühel või mõlemal on soov proovida tiibu ja tõugata ennast lahku, valida asemele, midagi uut ja hoopis teist. See toob kaasa solvumisi, vastukäimisi, lahti ütlemisi – peatusi, et anda enesele aega, oma tunnete välja elamiseks ja seda ka süüdistustena – et ära tee seda, mida valisid teha. Vahel valitakse lahti ühendamine, et lõpetada ootusest tulenev ärevus ja juba ette kaotamine – parem õudne lõpp, kui lõputa õudus.
Kuidas öelda, et nüüd istume maha ja räägime, et öelda välja see, mida kardetakse. See oleks kui nõudmine, et ole minu vastu hea ja õige. Kuidas julgeda öelda, et paneme paikka piire, et mõlemale oleks näha ja tajuda teise olemas olemine. Kuidas küsida enesele kindlusetunnet ja selgust, kui on hirm näidata enese haavatavust. On ju olemas võimalus, et teine laseb lahti ja roll – iseenda olemine - ongi kaotatud. Ehk oleks parem, kui neelaks alla ja lepiks sellega, mis on ja tuleb. Ehk on see parim, mida teine saab anda või on see ainus, mida ta tahab anda – kumba poolt on parem kogeda ja on neis üldse vahet.
Rollisegadus – seotuse suuruse ning väljenduse võimaluse muutuse tajumine, tekitab lainetuse. Kuigi partner on valinud tantsimiseks uued liigutused, koha ja kaaslase(d), siis ise ollakse jäänud tammuma vanal moel, oodates teise tagasi tulekut, et jätkata harjunud viisil või siis edasi/ kaasa viimist, et selguksid pidavad piirid. Segaduse hetkel tundub inimesele, et tema on vale, kui ta ei taha kogeda seda, mis nüüd on, sellisena nagu see on – Minuga ei arvestata, minust ei hoolita! Küsimuseks tõuseb nõutus ja teadmatus – Milline mina pean olema, et mul oleks seda rolli kandes hea ja turvaline olemine?
Inimene on normaalne – see ei ole viga, et ta tunneb ennast halvasti, kuna on segaduses ja sellest tulenevalt kogeb erinevaid tundeid. Selginemine annab mõistmise, mis on pildis „valesti” - mida ta on tegemas, mitte kaotamas. Aeg on otsida vastus küsimusele - Mida ja kuidas on inimene valmis tegema - millisest kinnistunud asendist, liigutusest ja korduvast mustrist lahti laskma? Hoides kinni sellest, millega ollakse harjunud, oodatakse kordust/ kordumist – õiget tähelepanu õiges suuruses. Kohates teistsugust kohtlemist ollakse hämmingus, põrgatakse vastu, saadakse pihta, põgenetakse või astutakse vastu – ollakse sunnitud reageerima ja valima samm uuelaadse kogemuse põhjal, kuid oma hirmudest lähtuvalt. Muutunud rollis saavad inimeste ootused petetud, sest enam ei ole seda, mis oli. On see, mis on nii nagu inimesed valivad selle luua.
Ollakse asjaolude ohver, kuid, kus on enese vastutus. Põhiroll ei kao ka siis, kui rollipartner sõitis Suurde Maailma ja tundubki, et teda ei ole enam olemas või vahetas ta partneri teise partneri vastu välja. See seal on tema valik – tema elu. Jääja saab peatuda, et anda enesele aega selgineda, et mõtestada ära see – mida tema ise rollilt ootab, kus tema ise selle rolli sees on ja millist tantsu ning kuidas ta valib edasi tantsida. Inimene ei saa olla keegi teine – temal enesel on vastutus oma enese sammude ja nende tegemise kiiruse, viisi ning koha valiku eest.
Rollis olemine ei tähenda seda, et üks dikteerib ette ja teine võtab lihtsalt vastu – kogeb esimese valikute tagajärgi. Rolli olemas olemine ei tähenda teise joonisega vääramatut ja vältimatut nõustumist, vaid koostööd, kohanemist, kohandumist. Rollis olemine ei tähenda vaikimist sellest, kuidas on ühes olemine kogeda. Ühine tants tähendab austust ja ausust nii kaaslase, kuid ka enese ees – vastutuse võtmist selle eest, milline on see tants, mis sünnib ühise loominguna – sellel on mõlema tantsija näod ja selles on näha ja tunda ning vastu võetud mõlema Inimese väljenduslaad.
Marianne
10.10.2022.a
Meie valikud elus on kui tantsusammud -
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2017/02/meie-valikud-elus-on-kui-tantsusammud.html
Milline ma olen selle taga, kes ma olen -
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/01/milline-ma-olen-selle-taga-kes-ma-olen.html
Kui elust lahkumine tundub ainus tee -
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2018/09/kui-elust-lahkumine-tundub-ainus-tee.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar