Elus tuleb igasugu asju ette – kõik ei ole alati siidiselt sile ega pilvena pehme. Inimese tunded on need, mis värvivad ja muudavad tema Maailma. Inimene valib väljenduda erinevate tunnetena. Inimene valib kogeda erinevaid tundeid. Üsna sageli, olgu inimene veel väike või juba suur, valu või ülekohut kogedes, ta solvub.
Kui inimene kogeb valu või ülekohut, siis ta vajab kaitset ja hoidmist. Kuid alati ei ole võimalust kaitsele ega hoidmisele, sest põhjused, miks valu või ülekohut kogeti, on erinevad. Küsimus on vastandlikkuses – on olemas ohvri roll ja on olemas süüdlase roll. Ohver saab toetuse ja kaitse. Süüdlane peab kandma karistust ja hüvitama oma teo. Kuid see, kas inimene on ohver või süüdlane, sõltub isiklikest vaatenurkadest ja mätastest. On üsna tõenäoline, et tegelikult kogevad mõlemad pooled mõlema nimetusega seonduvaid emotsioone.
Süüdlane ei taha jääda teiste silmis igavesti süüdi, sest temast endast saab ohver, kui teda karistatakse ja hüljatakse, süüdi olemise tõttu. Süüdlast ei kaitsta, sest tema üleelamised ei ole argument. Kuid ka süüdlane vajab tuge ja hoidmist – enese vajalikuna ja osana tundmise kogemist. Kui kedagi teist ei ole, siis inimene kaitseb ise ennast. Kui inimene kaitseb iseennast, siis ta solvub kellegi või millegi peale ja astub lahku või vastu.
Solvumine on märgiline valik, sest see tähendab enese aja peatamist. Solvunud inimene ei unusta seda hetke, mis tuleb korda teha – ära parandada, teiseks muuta, olematuks teha. Aja peatamine on enesele, vigade paranduse teostamiseks, võimaluse alles jätmine – aeg töötava lahenduse otsimiseks. Vigade parandus tähendab vajadust, mitte kogeda enese tee tagajärgi – et seda, mis oli, seda ei oleks kunagi olnud. Selline vajadus on neis inimestes, kes on jäänud või keda on jäetud süüdlase nime kandma - igavese karistuse kandjatel.
Solvudes ühendab inimene ise ennast ülekohtusest sidemest lahti. Solvunud ja iseennast kaitsev inimene valib enesele sobivad tunded toeks. Vajalikud tunded on need, mis aitavad meeles pidada, vastu astuda, ennast lahus hoida. Need tunded ei ole toredad kogeda, sest kuigi nad täidavad oma ülesannet, ei tähenda see seda, et need oleksid head olemised.
Hirm ja viha on lõhkuvad olemised, mitte hoidev ega toetav seisund. Viha lõhub iseennast – relvastumine, vallandumine, tühjus. Hirm lõhub ise ennast – põgenemine, sulgumine, vastu astumine, alla andmine – ülekohus, ähvardus, katki tegemine. Ennast lahus hoidev inimene vajab pidevat kontrolli ümbritseva ja iseenda üle – enese kaitse teostamine, asend, vahemaad, õigena olemine, vale ära hoidmine.
Ise ennast lahti ühendav inimene näeb oma otsuse täitmist enese sees ja sel hetkel ta teebki oma ettekujutluse tõeks – täidab enesele antud ülesande. Side katkeb, ühendus ei tööta, sest inimene ei saa st ei taha seda omada. Ennast eraldanud inimene küsib eneselt – Miks Maailm ei võta mind vastu? Miks enese elu kogemine ei ole hea? Ta ei saa aru ega mõista, mis on pildil valesti, sest üsna tõenäoliselt ongi ta täisesti reaalselt kogemas - hüljatust, ükskõiksust, külmust, ära kasutamist, ülekohut, ebaõnnestumist, hukkamõistu jne – ei ole soojust ega hoidmist – ei ole ühte hoidmist. Ei olegi seda, mida ei nähta, kui endale on valitud sobib vaatenurk – valitud vajalik vaade Maailmale – enese kogemuste kogumiku tõlgendus – vajamineval moel.
Enese otsused annavad ise endale täitmiseks ülesanded. Kuidas saaks lubada enesele, olla avatud, see inimene, kel tuleb ise ennast kaitsta, et enese jaoks valest eemale hoida? Kuidas saaks ta olla ühendatud, kui on teada, et ühendus tähendab haiget saamist – valu kogemist – ülekohut? Kuidas saakski tulla tema ellu see, mida inimene soovib kogeda, kui ta ei ole avatud? Kuidas saakski inimene saada vajaminevast osa, kui ta on välisele suletud? Kuidas saakski kogeda ühenduse soojust, kui läheduses peitub oht?
Kui sulgeda oma silmad ja kujutleda ette pilt – ise enese asukoht seoses ümbritsevaga – vahemaad, asendid. Kuidas ja kus paiknetakse oma päritolu perekonnas, enese perekonnas, sõprade seas, töökaaslaste hulgas, koolikaaslastega ühes, naabrite kõrval, kodanikuna riigis ja inimesena ühiskonnas. Seal – nendes piltides, peitub vastus inimese täitumata jäävatele vajadusetele. Põhjus, miks tagajärjed ei meeldi ega ole head kogeda.
Marianne
05.10.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar