Inimene elab kahes, enese poolt loodud, Maailmas korraga – üks on enese sees ja teine temast väljas. Üks, see on enese lood ja saladused. Teine, see on mitmepalgeline ja ettearvamatu peegeldus. Mõlemad Maailmad on looming – loodud maailmapilt. Inimese silmad näevad ja vaatavad sisse ning välja. Inimese poolt loodud keerukad ühendused tõlgendavad seda, mida ta näeb ja kuidas kogeb. Inimene tahab mõista seda, mis ja miks oli, on ja tuleb. Sellepärast annab ta kogetule ja nähtule tähendusi, võtab vastu otsuseid ja kavandab oma käike.
Mida pikem on enese teekond, seda enam on sellele jäänud enese ja teiste poolt jäetud jälgi, mida inimene valib mäletada. Kõike ei mäletata, sest väga palju on seda, mis läheb lihtsalt meelest ära – see ei olnud oluline. Möödunud aegades oli head ja halba, sest inimene mäletab head ja halba. Alles jäävad ka mälestused, mis on pihta puudutanud kogemuste avamiseks meelde jäetud. On mälestusi, mida avades, inimene kirjeldab enesega juhtunut, enese poolt läbi kogetut, nii nagu see oleks alles eile olnud. On mälestusi, mida võetakse üha uuesti ja uuesti ette – lapatakse siitpoolt sinna ja tagasi. Kuulaja olemas olemise korral räägitakse, ikka ja jälle, kuidas kõik kord oli.
Mälestused on inimese sisemine raamatukogu või nagu failide kogumik. Need mälestused, mis viivad tagasi aega, mis ei olnud hea – on enese otsusega määratud olema vigased failid – korda tegemist ootavad lood. Neist ei lähe tee edasi, sest seda ei ole edasi kõnnitud ja just sellepärast tahab inimene minna tagasi, et ta saaks ükskord ometi minna edasi.
Sageli on, erinevates olukordades ja variatsioonides, korduvalt pinnale kerkiv mälestus seotud solvumise tundega. Solvudes vajutab inimene justkui nuppu – paneb selle koha pausi peale. Solvumine on ootus, et lugu läheks pooleli jäänud/ jäetud kohast edasi, kuid saaks teistsuguse lõpu. Kui on üks, siis lisandub teinegi ja ega kolmas ning neljaski ennast kaua oodata ei lase. Solvunu solvub üha uuesti – see on tema oskus oma eluga toime tulla. Viis, kuidas lahendada enese jaoks keerulisi olukordi. Muster, kuidas vältida enese poolt astutud sammude/ valitud valikute, tagajärgede vastuvõtmist.
Solvunu tavaline taktika on ühendada ennast lahti neist, kelle peale ja pärast ta solvus. See on see tuttav liivakasti väljend – „Mina teiega enam ei mängi!” Solvunu ühendab ennast lahti erinevatest sidemetest – oma otsust teostades annab ta enesele teada, et temale ei ole neid teisi vaja. Mõned lahti ühendamised jäävadki möödunusse, kuid teised käivad kaasas – need on sidemed, mis püsivad hoolimata sellest, kuidas inimene neid enesele tõlgendab.
Solvunu kogeb pihta puudutusi nii nagu printsess, kes magas kord herneteral. Solvuja on õrn ja tundlik – ta on haavatav, sest võtab ümbritsevat nii isiklikult nagu oleks kõik, mis on ja toimub, tema pärast ja vastu. Talle tundub, et kõik pööravad just temale tähelepanu ja ta jääb kõigile ette – justkui oleks ta kõikidest eraldi ja kõigile nähtav – kõik jälgivad ja hindavad tema tegemisi. Sageli usub ta, et temal ei õnnestu kunagi õige olla, sest alati jääb just tema valeks – st kogeb ebamugavat tulemust. Sellest tuleneb tema vajadus kontrollida ise ennast, olukordi ja ümbritsevat, et suuta olla õige, et tõestada oma õigust ja õigsust. Sellest tuleneb ka tema loobumiste kergus ja minna laskmine - kui tulev on teada ja vale, siis ei ole mõtet üritada ega sellele ise vastu astuda.
Solvujale ei ole oma elu elamine lihtne töö, sest uusi solvumisi tuleb peale veel enne, kui vanad lood saavad korda tehtud. Ta eksleb justkui rägastikus, kus oksad takistavad teed ja nägemast laiemat pilti. Seega ta kaitseb ise ennast, sest Maailm on ohtlik paik ja teised inimesed tema potentsiaalsed vaenlased. Tuge ja toetust ta oma ristikäigule eriti ei leia – ta peab ise hakkama saama.
Kui, enesele olulises olukorras, ollakse rohkem kui korra kõrvetada saanud, siis on inimene ettevaatlik, ootel, valmis reageerima – temas on ärevus, pinge, stress, kontrollivajadus. Olukorra kestmisel selline seisund püsib, sest inimene ootab selget ja kestvat märki, mis tähendab, et Maailm on sõbralik koht, kus teised tulevad rahus, toetavad, on valmis koostööks, tegema kompromisse, ootama teda järgi ja vajadusel kõrval olema. See tähendab enese olukorrale lahendust alles - siis kui .. .
Elu ei paku kergeid lahendusi, harva on kellelgi teisel aega, kõrval olija jaoks, õigel moel olemas olla, sest enese soovid ja vajadused vajavad täitmist ja isiklik elu elamist. Igaüks on enese eest väljas. Kui inimene ei ole veel täis kasvanud ega oska teis(t)ega enese ja oma tunnete eest vastutust võtval moel suhelda, siis minnakse temast mööda ja jäetakse ta eraldi. Ta on takistus ja tüliks, sest otsib süüdlast, nõuab korda, võrdsust ja õigust. See, mis ja kuidas toimus lasteaias või väiksemate vendade/ õdede vahel, et tülide või arusaamatuste korral tuli täiskasvanu, kes ütles, kuidas edasi ollakse/ tehakse ning andis hingamiseks aega või toetas seda, kes enesega puntras oli, seda vanemaks kasvavate laste või täiskasvanute maailmas sellisel kujul enam ei ole. Igaüks sepistab enese tee.
Inimene, kes ühendab ise ennast lahti, vajab täpselt samuti nagu see väikene laps seal enese alguses, et too, kellest ta siis ennast eraldas või see suur, kes oli oma või kõigi jaoks olemas, tuleks ja teeks loo korda, tema jaoks teistsuguseks kogeda. Kuid, kuna kedagi teist ei tule enese elu „korda” tegema siis, vigaste failide kogu kasvades, süveneb kibestumine ja üksinduse tunne – ollakse hüljatud ja ohvrid. Ollakse hüljatud, sest ollakse üksinda ja ollakse ohvrid, sest toimuv tõlgendatakse ülekohtuks.
Elu puudutuste käes haiget saanud inimene vaatab välja enese seest ja kogeb seal seda, mida on enese sees otsustanud. Ta näeb seal seda, kuidas paiknevad teised tema ümber. Ta näeb neid endast eraldi ja eemal olevatena, sest tema ise on teised sellisesse kaugusesse ja kohta asetanud – see on enese kaitse ja enese, turvaliseks tunnistatud, asend ümbritsevas.
Miks hoiab inimene, solvununa, alles oma mälestust sellest, kuidas temale ülekohut tehti? Miks tal on seda mälestust vaja? Milles peitub see ülekohus tegelikult? Mis on see, mis tuleb inimese jaoks uueks teha?
Ülekohus oli näha ehk teise valik näidata inimest sellisena nagu too ei tahtnud ega taha ise ennast vaadata ega Maailmale näidata. Inimene solvub, kui ta ei taha näha ise ennast läbi teis(t)e silmade – mitte seda, kuidas teine tegelikult teda näeb, sest seda ei ole tal võimalik päriselt näha, vaid sellisena, millisena ta kujutab ise ennast teise sõnade, tegude, suhtumise, otsuste järgi ette. Mälestus ei kao, sest inimesel on olemas pilt, mis on salvestunud tema sisse – nii nagu ta näeb ise ennast, nii usub ta ka teisi ennast nägevat.
Perekondade ja suguvõsade majade seintel on pildid mustadest lammastest – süüdi olijad – igavese karistuse kandjad – valusad mälestused ja inimestest loodud pildid, mida ei vahetata välja, kui ei taheta või ei osata näha inimest Inimesena ...
Marianne
06.10.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar