Ka täna ja mõni aeg edasi veel, jätkan argiseid toimetusi kodus, mis on olnud oma, kolm pikka ja lühikest aastat. Enese ümber on kõik see, mis on paikka pandud – veel ei ole me alustanud pakkimist. Ei taha elada kastide kõrval. Tuttavlik tuba on kodune tunne. Veel on elu justkui paigas ja muutumata. Ometi olen juba jätmas hüvasti – teen mõningaid asju siin viimaseid kordi. Käin, teen, kogen ja tõden – sellega või teisega lugu saab loetud lõppenuks – sulgen uksi. Käes on sügis, langenud lehed katavad maa.
Ühel õhtul, peale kohalikku „liputuspäeva”, lippu viiri vastu vahetades, mõtlesin taas tuleviku peale – kas ka seal vahetan – tähistan kalendrisse märgitud mõlema maa jaoks olulisi päevi ja arutasin endamisi ka seda, milline viir valida uue kodu lipumasti lehvima. Siia said igasse päeva valitud Soome värvid, sest tundus kummalisena ja natuke ehk ka ärritava võimalusena, märkida maapind Eesti omaks. Siinne maja on ju küla kesksel kohal – lehviv lipp või viir paistab ca kilomeetri kaugusele ja sellest sõidavad päevas mööda väga paljud. Uhke on olnud vaadata tuules lehvivaid lippe – kodumaa oma eriti.
Olen juba hoomanud, et suur osa tulevasi otsuseid, mis õuega seotud, võivad saada lahenduse tähelepanu ära jäämisest lähtuvalt. Meie poolt valitud samm tähendab tähelepanu seest välja astumist. Künka peal ja teede ääres elamine tagas selle, et pea iga meie liigutus ja tehtav muutus on olnud teistele nähtav. Seal jääme, meie ja loodus, omapäi – pole kedagi, kellele ette näidata oma tööde tulemusi ega tõestada, kui hoolas pererahvas naabruses elab.
Tähelepanu on tähendanud enamat kui tavaline ja varjule jääv õu või tagahoov – tean, et möödudes vaadatakse, võrreldakse, tuntakse uudishimu, kommenteeritakse, kuid loomulikult ka vaatamata jäetakse. Eile õhtul riisusin, kokku, langenud lehti, kuid ei lugenud kokku neid mööduvaid autosi, mille juhtidele lehvitasin ega ka neid inimesi, kellega teresõnu vahetasime – esimesi oli kindlasti üle kümne ja teisi jäi sama numbri piirimaile.
Igal lool on olemas erinevad küljed. See siin on koht, kus sain jagada teistele ja teistega. Ülejäävad õunad olen pannud tee kõrvale, nii jalutajatele, koolilastele, kui ka peatuda viitsinud autoga sõitjatele, kaasahaaramiseks. Erinevatest ülejäänud lauajuppidest ja madratsivedrudest ehitatud lillekastid, niidetud kraaviääred, korras peetud õu, põnevate kuubede ja maalitud piltidega veetünnid ja kompostikastid, kasvuhoonele, vanadest akendest, ehitatud seinad, vana heinaküüni ainulaadsed lahendused jne – pakuvad silmailu kõigile, kes viitsivad natukene pead keerata. Pidupäevadel lehvinud sinimustvalge või siniseristilipp jagasid ülevat meeleolu kõigile, kes pilgu tõstsid. Viie meetrisel kuusel särasid jõulude ootuses ja valgete pühade ajal tuled, mis näitasid inimestele koduteed ja aitasid luua meeleolu.
Seal seda võimalust ei ole. Omal moel on olnud selline elu ju väsitav, ärritav ja peale sunnitud, kuid siiski ka ühendus – võimalus olla osa. Langevaid lehti jagub kõigile – kõikjal, kus kasvavad puud ja põõsad ning ka seal, kuhu tuul nad lennutab ...
Marianne
14.10.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar